Maikuus jõuavad meile esimesed suvepäikselised päevad, mida ajalooliselt on tähistatud maikrahvi ja -krahvinna valimise, papagoilaskmise ja suurte jootudega, ent samas olid olulisel kohal ka kiriklikud tähtpäevad, näiteks nelipühad.

Nelipühad on kiriku sünnipäev, millega tähistatakse Püha Vaimu läkitamist, esimeste kristlaste ristimist Jeruusalemmas ja kristliku kiriku sündimist. Nelipühad on 50. päeval pärast ülestõusmispüha ja 10 päeva pärast taevaminemispüha ning on ühtlasi ka kiriklike lihavõttepühade lõpp.

Pühade eestikeelne nimetus tuleneb tõenäoliselt sellest, et see lisati Rootsi ajal jõulude, lihavõtete ja vastlate kõrvale neljandaks tähtsamaks kiriklikuks pühaks. Samas võib see tuleneda ka sellest, et neid pühi jätkus neljale päevale – 1., 2., 3. nelipüha ja suvine palvepäev. Eesti rahvakalendris on need tuntud ka kui suvistepühad ning vaimulikult viitab see elukülluse ja haljuse tärkamisele.

Pidustused kestsid nädal aega

Suve saabumist ja looduse ärkamist tähistati aga ka palju maisemalt. Keskaegses Tallinnas toimusid 13.–16. sajandini nelipühade ajal maikrahvi ja -krahvinnat nädal aega kestnud kevadised pidustused, millega ülistati kevadet, noorust ja õnne, kevade võitu talve üle. Tähenduslikult on need osaliselt nii volbri kui kevadpühaga seotud, kuid ajaliselt on nelipühad liikuvad pühad, näiteks mullu oli nelipühade 1. püha 28. mail, tänavu 19. mail, järgmisel aastal aga 8. juunil. 

Nelipühade kõrgpunktiks oli Tallinnas ja paljudes Euroopa linnades maikrahvi valimine. Selleks sõitsid gildiliikmed ja raehärrad linnast välja. Toimusid erinevad võistlused – võiduratsutamine, vibu- või ammulaskmine.

Keskaegses Tallinnas toimusid 13.–16. sajandini nelipühade ajal maikrahvi ja -krahvinnat nädal aega kestnud kevadised pidustused, millega ülistati kevadet, noorust ja õnne, kevade võitu talve üle.

„Kujutelm, et maikrahv pidi olema noor ja ilus, ei oma tõepõhja, see on 19. sajandi romantiline fantaasia. Maikrahviks on valitud ka 50–60 aastaseid mehi, keda keskajal peeti juba päris eakateks, tõelisteks vanuriteks. Stockholmist on teada, et valiti 70-aastane raehärra,“ rääkis ajaloodoktor Anu Mänd ERRi raadiosaates „Eesti lugu“ (88. osa, 12.08.2006).

Tema sõnul mängis rolli inimese jõukus, sest maikrahv ei tohtinud olla vaene, tema kanda oli suurem osa edaspidiste pidustuste kuludest. Samuti pidi ta olema väga hea reputatsiooniga, pärinema linna koorekihist. Maikrahvi valis Mustpeade ja Suurgildi liikmete hulgast n-ö valimiskomisjon, kuhu kuulus Suurgildi oldermann ja tema kaasistujad, mõned raehärrad ja eelmise aasta maikrahv. Mustpeade vennaskond oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus, ilmselt asutati see 1399. aastal. Aja jooksul kujunes välja tava, mille kohaselt abiellunud mustpeavend astus Suurgildi liikmeks. 

Kui maikrahv oli linnast väljas ära valitud, järgnes pidulik paraad, linna saabumine, kus kõige ees olid muusikud, kes mängisid pilli – et oleks kaugelt kuulda. Mujalt on teada, et sageli oli maikrahvil peas kaselehtedest punutud pärg või isegi hõbedast kalliskividega kaunistatud kroon, samuti võis ta kanda spetsiaalset vööd või mantlit, käes hoida äsja õide puhkenud puude oksi. Maikrahvi linna tulek pidigi tähistama suve saabumist linna. Maikrahv valis kaheksa kaunitari seast maikrahvinna.

Kõige tähtsam roll oli maipidustustel, valimistele järgnenud nädal aega kestnud joodud, kus maikrahv oli peategelaseks. Tema kohustused ei piirdunud siiski vaid maipidustustega. Väga tähtis usuline pidustus, Kristuse ihu püha järgnes ajaliselt maikrahvi peole. Toimus protsessioon, milleks maikrahv pidi laskma valmistada suured küünlad ehk „maikrahvi tuled“ ja palkama naised, kes neid valmistasid ja mehed, kes neid kandsid. Suures protsessioonis marsiti gildide ja vennaskondade kaupa, kõige lõpus kanti pühitsetud armulaualeiba ehk Kristuse ihu. Lõpus olid Männi sõnul ka kolonni prestiižikamaid kohad, selle alguses olid tavaliselt väiksemad gildid, siis Olavi gild, Kanuti gild, lõpus Mustpead, Suurgild ja raehärrad. 

Tegelikult oli pidustuste algseks tõukejõuks pikale talvele järgnev sõjavarustuse ja relvakäsitsemisoskuse kontroll. Vanim teade maikrahvi valimise kohta on pärit Lübeckist 1226. aastast. Viimased maikrahvid valiti Liivi sõja (1558–1583) eelõhtul.

Papagoilaskmine kui relvaharjutus

Tallinna gildides ja Mustpeade vennaskonnas oli kombeks korraldada ka kevadisi ammuküttide võistlusi, mida papagoijootudeks ehk linnulaskmiseks nimetati. „Papagoi“ oli üles seatud vastavalt ettevalmistatud Papagoiaias. Mindi pidulikus rongkäigus, mida saatis linnamuusikute kompanii.

„Pika ridva otsa kinnitati puust linnukujuline märklaud ja tõsteti kõrgele, nii et seda polnud kerge tabada. Et seda näha oleks, oli see võõbatud kirjuks ja seetõttu kutsutigi seda papagoiks. Tavaliselt lasti ambudega. Võitjaks osutus see, kes linnu sealt alla lasi. Teda nimetati laskurite kuningaks ja anti auhindu, mõned neist
rändauhinnad, mis ta pidi järgmisel aastal järgmisele loovutama,“ kõneles ajaloodoktor Anu Mänd. 

Üks neist, mis on säilinud tänapäevani, oli Mustpeade vennaskonnal, ja see on välja pandud Niguliste hõbedakambrisse – hõbedast linnukuju, kaunistatud rubiinidega, osalt kullatud. Aga oli ka auhindu, mille sai päriseks, näiteks hõbedast liud, sõrmus või peeker. 

Laskurite kuningal lasusid ka mõningad kohustused, näiteks tuli tal korraldada söömaaeg oma vennaskonna liikmetele, aga kuna näiteks Mustpeadel võis olla sada liiget, oli tegemist üpris kuluka kohustusega. Ajapikku seda kohustust, sõltuvalt gildist, kergendati – et säiliks motivatsioon võita. Näiteks ei pidanud ta kas üldse välja tegema, hoolitsema ainult naiste jookide eest või muretsema kaks lammast ja ühe juustukera. Aasta populaarseimale võistlusele järgnenud pidusöögist võtsid osa nii maikrahviturniiril osalenud kui ka ammulaskjad.

Relvad tuli eeskotta jätta ning surmaga lõppenud vahejuhtumeid jootudelt teada ei ole. Küll aga on teada kergemaid üleastumisi, näiteks on keegi tantsinud ilma loata või oldermanni kõnele vahele seganud. Ette on tulnud ka peekrite lõhkumist, näiteks lõhkus üks mees rekordiliselt 20 peekrit. 

„Kõiki neid tülisid üritati lahendada vennaskonna või gildi raames, kus neile karistus määrati. Ainult harvadel juhtudel kutsuti rae korravalvurid, kes mürgeldaja linna türmi toimetasid. Ei maksa siiski arvata, et need joodud oleks n-ö pildituks joomised, gildid panid suurt rõhku joomiskultuurile: juua tuleb väärikalt, joomisega tuleb piiri pidada, väga ebaväärikaks peeti, kui keegi jõi nii palju, et hakkas oksendama. Ebaviisakas oli isegi kutsuda enda juurde joogikallaja, kui peekris oli veel jooki,“ kõneles Mänd. 

Tänapäeval on maikrahvi ja -krahvinna valimist ja ammulaskmist taaselustatud Tallinna vanalinna päevade raames. →