Ehitamisel on neljarealised teed ja Rail Baltic, planeerimisel Tallinna ringraudtee. Enamik neist projektidest viiakse ellu Harjumaal, kus leidub õnneks ka parima kvaliteediga ehitusmaavarasid – paekivi, kruusa, liiva.
Teisalt asuvad maardlad peamiselt Tallinna ümbruses, kus on ka tihe inimasustus. Selleks, et maavarade kaevandamiseks saaksid siiski kokkulepped sündida, et rahul või enam-vähem rahul oleksid nii maavara kasutamisest huvitatud osapooled, kaevandajad kui elanikud, algatas valitsus 2021. aastal Harju maakonna maavarade teemaplaneeringu.
6. veebruari Harju Elus kõneles tollane riigihalduse minister Riina Solman, mida teemaplaneering endast kujutab, tõdedes, et töötatakse välja seisukohti, mida see dokument peaks sisaldama. Nüüd on valitsus vahetunud, maavarade planeeringuga tegelemine liigub peatselt tööd alustava regionaalministeeriumi haldusalasse.
Alan Rood. Harju Elu uuris rahandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonna nõunikult Alan Roodilt, kas valitsuse vahetusega on muutunud ka riigi seisukohad.
Kas valitsuse vahetuse ja uue ministeeriumi moodustamisega on valitsusel jätkuvalt plaan maavarade teemaplaneeringuga jätkata?
Kindlasti. Töö planeeringuga jätkub.
Kaugele on jõutud?
Paika on saanud plaan ehk lähteseisukohad, mille järgi hakatakse seda planeeringut tegema. Seega kriteeriumid, millega koostajad arvestama peavad. Neid kriteeriume oleme tutvustanud avalikkusele, sealhulgas omavalitsusjuhtidele ja asjast huvitatud isikutele. Sõnaga – käisime kohapeal, kohtusime elanikega, jagasime infot. Olid sisukad arutelud ja tõstatati olulisi küsimusi.
Millistes omavalitsustes kohtumised toimusid?
Näiteks kohtusime Saku valla elanikega, kes jäävad Männiku liivakarjääri mõjuvaldkonda. Kohalike mure: väikeste aladena taotletakse kaevandamiskohti aina juurde ja seetõttu ei tehta suuremaid keskkonnamõjude hindamisi, kus oleks analüüsitud tervikpilti, karjääride mõju kogu piirkonnale. Saku vald koostöös Tallinnaga on ise viimaks uuringud tellinud. Nende töö on ka heaks sisendiks meie planeeringule.
Jõelähtmel on elanikkond enim häiritud. Olukord on kujunenud kriitiliseks seetõttu, et kui kaevandaja tuli ja tegi taotluse avada karjäär ning vald ütles „ei“, siis tegi kaevandaja uue taotluse järgmise koha kohta ja vald ütles jälle „ei“ jne. Lõpuks jääbki vallaelanikele mulje, et kõik kohad tahetakse üles kaevandada. Tegelikult nii see pole. Küsimus on, kuidas need üks või kaks, elanikke kõige vähem häirivat kaevandamiskohta leida. Teemaplaneeringuga tahamegi selle välja selgitada.
Koorus välja ka Jõelähtme elanike peamine mure: kui kaugele karjäär elamualadest jääb, kuidas mõjutab see piirkonna elanikke ja rohevõrgustikku. Näiteks Maardu küla piirkonnas asub sobiv kivi põhjavee tasemest allpool. Ümbruskonna elanikud kardavad põhjendatult, et kui kaevandatakse, langeb põhjavee tase, kaevud jäävad tühjaks. Rääkimata lõhkamisel tekkivast maapinnavõngete ohust hoonetele.
Elanikelt on õigustatud küsimus: kui suured peavad olema puhveralad, mis jäävad elamute ja karjääride vahele. See on vaja kokku leppida. Harku vallas toimus kohtumine Tabasalu riigigümnaasiumis, rahvast oli palju. Kohalike soov: võime kõike arutada, aga Sõrvet ärge puutuge. Sõrvesse peab tulema looduskaitseala. Tegelikult pole looduskaitseala moodustamine maavarade teemaplaneeringuga vastuolus – üks ei välista teist. Kui looduskaitseala otsustatakse luua, siis teemaplaneering arvestab sellega.
Kas kohtumistest elanikega on kokkuvõte juba tehtud?
Tänaseks on kirjas lähteseisukohtade dokument, kus on arvestatud ka elanike seisukohti. Seal on välja toodud, millega teemaplaneering peab arvestama. Ehk kuidas me hakkame võimalikke kaevandamisalasid leidma. See on plaanitud välistamise meetodil. Esmalt analüüsime läbi erinevad piirangud, märgime need kaardile. Siis analüüsime alasid, mis jäävad väljapoole piiranguid – kas seal leidub maavarasid, kas maardlad on perspektiivsed?
Kõikidel kohtumistel jäi kõlama: kaevandamine iseenesest ei ole nii vastumeelne, sest inimesed saavad aru, et see on vajalik. Häirib rohkem see, kuidas kaevandamisprotsessi läbi viiakse.
Seejärel tuleb hakata neid alasid omavahel järjekorda panema, selgitama, kus on otstarbekas kaevandada esimeses järjekorras, mis jääb reservi. Vähemalt esialgu. Ministeeriumi ametnikel on abiks konsultantide meeskond – geoloogid, keskkonna- ja teised eksperdid – kes kõik annavad oma panuse. See peaks aitama vaidlusi tulevikus vähendada.
Eelmine minister kõneles ka elanikkonnale mõeldud taluvustasust. Kas selle suurus on juba otsustatud?
Planeeringu endaga me tasusid kehtestada ei saa. See on eraldi teema. Nimelt on kavas seadusandlusesse viia sellised parandused, et kaevandajate poolt kaevandamise eest makstavatest tasudest hakkab omavalitsus praegusest suuremat osa saama, riigile jääv osa väheneb selle võrra. Ja omavalitsus ise otsustab, kuidas kaevandamise mõju selle raha eest oma elanikele leevendada. Kaevandamise tasu suurust kaevandajale esialgu ei ole plaanis muuta.
Millal teemaplaneering avalikustatakse, millal saab selgeks, kus kaevandama hakatakse, kuhu kopp maasse lüüakse?
Veel suvel alustame teemaplaneeringu eskiisi joonistamisega. See on siis etapp, kus võetakse kriteeriumid, milles on kokku lepitud ja joonistatakse nende järgi kaart võimalike kaevandamisaladega. Aasta lõpus tahame minna sellega avalikkuse ette.
Nii et aasta lõpus võib Harjumaal oodata suuri vaidlusi tulevikukarjääride ja kaevandamise teemal?
Kui inimesed näevad, et kaevandus tuleb neile lähedale, siis on neil kindlasti võimalik oma arvamus öelda. Nagu ka varem öeldud, siis elamualade ja karjääride vahele jäävate puhvrite suurused on üks oluline aruteluteema. Samas on selleks ajaks edasi liigutud ka kompensatsioonimehhanismiga elanikele, väljatöötamisel on uued nõuded kaevandajatele, mille osas saab planeering ning selle kaudu ka elanikud anda oma sisendi planeeringuvälistesse protsessidesse.
Kõikidel kohtumistel jäi kõlama: kaevandamine iseenesest ei ole nii vastumeelne, sest inimesed saavad aru, et see on vajalik. Häirib rohkem see, kuidas kaevandamisprotsessi läbi viiakse. Sest kaevandaja on eraettevõtja ja tegutseb nii, nagu temal kõige mugavam ja kasulikum.
Mida tuleks teha, et see nii ei oleks?
Ka seadused ootavad muutmist. Praegu saab kaevandaja suure maa-ala ja toimetab seal pikki aastaid. Maardlas peab olema võimalik anda välja kaevandamislubasid järk-järgult ja lühemateks ajaperioodideks. Enne järgmise kaevandamisetapi kasutuselevõttu peaks olema eelmine ala taastatud, rekultiveeritud.
Sõnaga – kaevandajal peaks olema maad korraga vähem kasutuses. Siis ei jää maha suuri lagastatud alasid. Praegu on meil rekultiveerimisega häid kogemusi vähe. Palju sõltub ka kaevandajast endast, milline on tema mentaliteet. Kaevandamiskultuur peab muutuma nii, et kaevandaja teeks kogukonnaga rohkem koostööd, et elanikud saaksid mõjutada kaevandaja tegevust.
