Maardu hiiemets Rebala muinsuskaitsealal on endiselt üks suuremaid pühapaiku Eestis, mille piirides asuva metsa majandamine sel aastal taas esile kerkis. Hiiepaiga piirid pandi paika, kuid selle eest seisjate meeli see ei rahustanud, pigem vastupidi. 

Hiiemets võeti muinsuskaitse alla 1926. aastal, see aga ei ole taganud ala puutumatust. Võiks arvata, et pärast suurt lageraiet, konflikti 2011. aastal ja raietegevuse peatamist, ei pea pühapaiga eest enam võitlema, aga nii see pole. Mälestiste piiride ja sellega seonduvate kitsenduste seadmisel on muinsuskaitseseadusest lähtuvalt riigi roll kaaluda kõiki asjaolusid – nii kultuuripärandi aegumatut väärtust, omanike huve kui ka laiemat avalikku huvi. Taarausuliste ja maausuliste maavalla koja kirjutaja Andres Heinapuu sõnul on kultuuriminister teinud otsuse, mis on kahjulik nii kultuuripärandile kui ka loodusele üldiselt.

„Selle aasta maikuu alguses ilmus uudis, et riik kinnitas Maardu hiiemetsa mälestise piiri. Kõik oleks lõpuks ometi nagu väga heas korras, aga kui uudis läbi lugeda, siis selgub, et sellest mälestisest ei ole enam eriti palju järele jäänud. Pärimusliku hiiemetsa ala on igast servast kokku tõmmatud ja seda on tehtud küllaltki eluvõõraste ja meelevaldsete põhjendustega,“ kommenteerib 2011. aastal Saha küla külavanema rollis olnud Jaanus Hiis.

Riik: kaalusime kõiki asjaolusid

Mälestiste piiride ja sellega seonduvate kitsenduste seadmisel on muinsuskaitseseadusest lähtuvalt riigi roll kaaluda kõiki asjaolusid – nii kultuuripärandi aegumatut väärtust, omanike huve kui ka laiemat avalikku huvi. „Piiride määramisel ei saa lähtuda vaid pärimusest, silmas tuleb pidada kõiki riikliku kaitse eelduseid, sh ala tänast seisukorda. Kogu pärimuse järgse ala ulatuses ei ole hiiemets säilinud, mõju on avaldanud põllumajandus, metsandus, kuivendustegevus ning Maardu järvevee muutused,“ selgitab kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Reesi Sild.

Reesi Sild. 

Alale rajati nõukogude ajal elektriliine, gaasitorustik ja veejuhe Jõelähtme jõest Maardu järveni. Metsa säilimist on mõjutanud eri aegadel toimunud raied ja piiride määramisel võeti arvesse nii ala praegust seisukorda kui ka minevikus tehtud otsuseid, mis selleni viisid. Maardu hiiemetsa piiride määramisel on kõiki osapooli rahuldavat lahendust raske leida, kuna huvid on lepitamatult erinevad, lõplik otsus peab proovima neid õiglaselt tasakaalustada.

Piiri määramisel lähtuti Reesi Silla sõnul eesmärgist leida kompromiss ning säilitada loodusliku pühapaiga olemust kõige paremini edasi andev osa – hiiemetsa tuumik koos seal olevate kivide ja allikatega, ning tagada, et hiieala kõige paremini säilinud osa oleks hoitud ja sinna oleks ligipääs neil, kes sellest osa saada soovivad. Otsuse tegemisse olid lisaks ekspertidele kaasatud kohalik omavalitsus ja kinnistute omanikud, samuti konsulteeriti Maardu külavanema kui kohaliku kogukonna esindajaga. Kõik osapooled mõistsid vajadust leida kompromiss.

„Kaitse alla võetud ala ei ole sugugi väike, vastupidi – ligi 17 hektarit hiiemetsa on sama suur ala kui 24,5 tantsupeostaadionit. Võrreldes teiste riiklikult kaitstavate hiiepaikadega on see endiselt üks suurimaid, kuna keskmiselt on hiiepaiga suuruseks u 2 hektarit,“ leiab Sild.

„Tuleb ka meeles pidada, et hiiemetsa piiride muutmise menetlus on kestnud pikalt – menetluse algatas muinsuskaitseamet 2019. aastal. Otsus oli vajalik vastu võtta, et tuua eri osapooltele lõpuks õiguslik selgus,“ lisab ta.

Ala põhjapoolne osa jäi kaitse alt välja

Käskkirjaga tunnistati Maardu hiiemetsast kultuurimälestiseks umbes veerand alast – 2020. aastal tehtud ja parimast teadmisest lähtuva eksperthinnangu järgi tuleks kaitsta hiiemetsa 64 hektaril, aga praeguseks on kaitse alla jäänud ainult 16,7 hektarit. „Kaitse alt jääb välja hiiemetsa põhjapoolne osa, mis kehtivate ametlike kriteeriumide järgi oleks samuti hästi säilinud ning piisavalt esinduslik kultuuripärandi osa, et väärida riiklikku kaitset,“ sõnab Andres Heinapuu.

Tema hinnangul ei ole tervikliku hiiemetsa tükeldamine sel viisil mõistlik ja seab pärimusliku mälestise ohtu. „Selle otsusega on olnud rahulolematud lisaks maausulistele ja kohalikele elanikele veel valdkonna parimad asjatundjad ning meile teadaolevalt ka ametnikud, kelle nõuandeid kuulda ei ole võetud. Võime kahtlustada, et säärase otsuse tingis soov teha järeleandmisi metsaettevõtjatele,“ kõneleb Heinapuu.

Tema sõnul pole kuuldavasti rahul ka ettevõtjad, kuna soovisid raietegevusele suuremaid järeleandmisi. „Tegu on halva halduse näitega, sest minister on eiranud teadmispõhise poliitikakujundamise põhimõtet. Käskkirja lõpliku teksti koostajad ei ole aru saanud loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi iseloomust,“ leiab Heinapuu.

Maavalla koja hinnangul tuleks kultuurimälestise piire laiendada nii, et Maardu hiiemets oleks kaitstud vähemalt 64-hektarilisel alal. See võimaldaks muu hulgas hiiemetsal kui tervikul taastuda kunagistest raietest, nii et järgmistele põlvkondadele jääks tervem hiiemets. Samuti tuleks kaaluda hiiemetsast läbi kulgeva kõrgepingeliini eemaldamist ja viia praegu hiiemetsas asuv biotiik mujale. „Jätkuvalt arvame, et riik peaks erametsaomanikult 2010. aastal müüdud hiiemetsa kinnistud tagasi ostma, sest hiiemetsa kinnistute müük oli viga,“ on Heinapuu seisukoht.

Hiieala jääb ikka hiiealaks

„Kaitstava hiiemetsa alalt on välja jäetud 2011. aasta lageraie alla jäänud mets põhjendusega, et see osa hiiemetsast on rikutud ja võsastunud ja seda ei ole mõtet enam kaitsta. Tegelikkuses on aladel, kus 2011 toimus lageraie, aeg ja soodne pinnas silunud rööpad, kasvama on hakanud uus mets,“ kõneleb Jaanus Hiis. 

Sanglepp hakkab kasvama kännust, esmalt tekib igale kännule võsa ja kõrgemaks kasvades hakkab looduslik valik nõrgemaid võrseid välja sööma, lõpuks jääb iga kännu kohta kaks kuni viis tüve. 

„Maardu hiiemetsa lageraiete ala on praegu kujunemise olekus, ei ole kahjustatud ja see osa peaks igal juhul kaitse alla jääma. Aastate pärast on seal tõeline mets. Saan aru, et praeguse otsusega jääb see metsaala raiefirma käsutusse ja nad võivad juba suve teises pooles seal ametlikult hakkepuitu tegema hakata,“ lisab Hiis.

Ta selgitab, et hiiemets asub hiiealal ja ala asukoht ning piirid tulenevad pärimustest ning Maardu hiiemetsal on pärimusi rikkalikult. Kui hiiemets kasvõi maha põleb, siis uus asemele kasvav mets on ikka hiiemets. Maardu hiiemets ei ole koht, kus midagi väga toimuks, seal lihtsalt käiakse.

„On meelde jäänud silt Lagedi–Kostivere tee ääres: „Maardu hiiemets, riikliku kaitse all“. Irooniliselt alustati 2011. aastal selle sildi taga lageraiet. Ametnikud väitsid, et silditagune mets ei ole see päris õige hiiemets, õige asub kuskil tagapool. Silti küll ei ole enam aastaid, aga pilt sellest on muinsuskaitse arhiivis olemas. Maardu hiiemetsa lugu on hea näide sellest, kui suur on lõhe tegeliku elu ja ametnike maailma vahe,“ kõneleb Hiis. →