Tallinna loomaia kompostimiskeskusesse tuuakse igapäevaselt 30-40 kantmeetrit sõnnikut ja toidujäätmeid. See peenestatakse ning ladustatakse aunades. Aastaga saab pruunikast massist kompost, millega loomaaeda haljastatakse, kuid komposti müüakse ka soovijatele.
13 aasta eest Tallinna linna ja Euroopa Liidu rahadega valminud kompostimiskeskuse peaspetsialistina askeldab Dmitri Pšenitšnõi koos kolme abilisega. “See vähendas meie jäätmete vedu prügimäele 90 protsenti,” selgitab mees.
Tallinna loomaaia enam kui 11 000 isendit üksnes ei söö ega joo, vaid kõik see, mis nende seedetrakti läbib, katab ühel hetkel puuride põrandaid. Ööpäevas koguneb aluspanumaterjalide ja toidujäätmetega segunenud sõnnikut 30-40 kantmeetrit.
Sellest ainuüksi 9 kantmeetrit annab paksunahaliste maja, kus elavad kolm elevanti, kolm ninasarvikut ja kaks kääbusjõehobu. Paksunahalistest suurim ehk elevant sööb köögivilju, puuvilju, heina, võrseid, suuri oksi ja isegi jõulukuuski, mida inimesed kolmekuningapäeva järel loomaaeda toovad.
Läbimõeldud protsess
Teiste loomade isu ja väljaheited nii muljetavaldavad ei ole. Nii tuleb loomaia kümme kaameli kohta ööpäevas vaid pool kantmeetrit sõnnikut. “Loomad on suured, aga nende pabulad on väikesed,” muigab Dmitri.
Esimese sorteerimise viivad läbi puure ja aedikuid labidate ning käsikärudega puhastavad talitajad. Kompostimiseks ei sobi lihasööjate – jääkarude, tiigrite, leopardide – väljaheited, sest seal on konditükke ja seedimata liha. See läheb endiselt prügikonteineritesse.
Taimetoitlaste sõnnik, taimsed söödajäätmed, peened oksad ja allapanuks kasutatud põhk seevastu viiakse kompostimiskeskuse punasesse majakesse, kus Marmixi segumasina kaks suurt kruvi selle ühtlaseks massiks peenestavad.
Kompostimiskeskuse segumasin. “Sõnnikud on ju erinevad. Elevandil näiteks on jalgpallikujulised junnid, päris suured, aga nad on suhteliselt kerged. Aga kui panna masinasse piisonisõnnikut, siis see on nagu tsement. Peenestamine võtab kauem aega,” selgitab mees.
Segatud jäätmed viiakse majakese kõrvale platsile, kus valmivad kahe-kolme meetri kõrgused aunad, mida traktoritega vastavalt vajadusele aeg-ajalt ümber tõstetakse, et sõnnik õhu ja mikroobide toel kiiremini kompostiks muutuks.
“Me ei lisa mingit keemiat. Meil on aeroobne komposteerimine. Protsess toorest sõnnikust kuni valmistoodanguni kestab aasta aega,” räägib Dmitri.
Tubliks põllurammuks
Mis saab valmistoodangust? “Loomaaaed kasutab seda näiteks haljastuses,” räägib peaspetsialist. Kompostimiskeskuse kõrval on aed, kus komposti kasutatakse põllurammuna köögiviljade kasvatamiseks loomaaia loomadele.
“Eelmisel aastal meie sellest aiast saime peaaegu kolm tonni kõrvitsat. Saime peaaegu kaks tonni kabatšokki. Me saime üle 700 kilo lehtsalatit pluss igasugused porgandid, peedid, sibulad,” ütleb Dmitri.
“Paari nädala pärast hakkame jälle kapsaid külvama. Ise kasvatame istikuid, kevadel paneme neid aeda. Kõik on ökovärk, kõik on puhas,” kiidab mees.
Umbes pool kompostist, mida loomaaed ise ei vaja, müüakse huvilistele hinnaga 25 eurot kantmeeter. “Inimesed peavad ise leidma transpordi. Ostetavaks miinimumkoguseks on kolm kantmeetrit,” selgitab Dmitri.
Kopsakas miinimumkogus on seatud arvestusega, et ostjad viiksid komposti ära mitte väikeste tiki treileritega, vaid suuremate masinatega, mis segavad lõppkokkuvõttes vähem nii külastajaid kui loomi.
Et putukatel meeldib sõnnikus elada, on kompostimiskeskus andnud täiendava tõuke putukate kasvatamisele loomaaias. “See kasvas Insektaariumiks ja paikneb keskuse teisel korrusel. Putukate kollektsiooniga töötab kolm inimest,” lisas mees.
