Autod keeravad üksteise järel Keila-Joa lossiõue õhtupimedasse parklasse. Mehed ronivad autodest välja – kaheksa meest ehk? Enamik soojades maskeerimisülikondades, kummikud jalas. Vaikides pistetakse üksteisele käsi pihku. Nagu oleks tegemist vandeseltslastega. Keila kiriku kell lööb aimatavalt üheksandat õhtutundi.

Siis minnakse. Kõnnitakse hanereas Keila jõe poole. Sinna, kus mereäärsete sadamatulede kumas on aimata üle jõe viiva silla siluetti. Sillal peatutakse, sihitakse taskulampidega allavoolu, ikka ühele ja teisele poole jõge.

“Pole siin kedagi rabistamas,” katkestab üks meestest vaikuse, mida seni häiris vaid mere poole kihutava jõe ühtlane sulin.

Siis suunatakse taskulambid alla, otse vooluvette. Keila jõgi pole selle koha peal lai. Küll aga kiire vooluga, veest välja ulatuvate rahnudega, madalapõhjaline. Ja seal, kivide vahel vooluvetes pladistab keegi. Keegi hästi suur.

“Nii suur on ainult emane,” ütleb teine meestest. “Teeb vist parasjagu pesa.”
Nüüd rändavad teistegi lampide valgusvihud osutatud kohta. Emase kala ümber tiirutavad kolm – neli pisemat, aga perenaisele ahju panemiseks parajalt suurt kala. Mõned lisanduvad, mõned kaovad taskulampide valgusvoost ööpimedusse.

“Isased, “ ütleb keegi. “Pulmad käivad.”

All keeb elu. Tume vesi vahutab voolust ja kividest. Laintele annavad hoogu pulmitsemiseks merest kohale ujunud suurte kalade selja- ja sabauimed. Jões on sündimas uus elu. Mehed jälgivad sillalt looduse üht ürgsemat mängu, lõhede pulmamängu. Vaikides. Sest peale lõhede võib selles mängus tahta veel keegi osaliseks olla. Kontvõõrana. Ja mitte kõige paremate kavatsustega. Ja relvastatult: ahinguga, elektripüünise või mõne muu lubamatu püügiriistaga. Kontvõõraste, mitte pulmaliste pärast ongi vandenõulased siia kokku tulnud.

Poolast Portugalini

Selles kudemispaigas kontvõõraid pole, võib auru välja lasta. Ja natuke aru pidada.
“Oleme kõik harrastuskalamehed, Eesti Kalameeste Seltsi liikmed,” võtab seltsi juhatuse liige Erki Tammleht jutujärje üles. “2014. aastal asutasime seltsi juurde vabatahtlike kalakaitsjate ühenduse. Esimesel aastal käis patrullis paar-kolmkümmend inimest, oli rohkem nagu ühiste huvidega sõpruskondlik värk – kõik tundsid kõiki. Või nagu mõned ütlesid – oleme vandenõulased. Jutud meie tegevusest hakkasid – nii päris- kui sotsiaalmeedias – aga kulutulena levima. Läinud aastal tegutses üle Eesti juba paarsada vabatahtlikku kalakaitsjat. Aktiivse tegutsemise eest tuli ka esimene riiklik tunnustus – Aasta Keskkonnateo auhind ja toetusraha Keskkonna Investeeringute Keskuselt. Raha kulus peamiselt täiendavate valgustusseadmete hankimisele.“

“Rahast ehk tähtsamgi on paljude, kõige erinevamate inimeste tugi meie tegevusele,” arvab Erik Normak, kalakaitsjate Keila piirkonna välijuht. “Tallinna Tehnikaülikooli robotroonika eriharu tudengid, kes robotkala konstrueerides meist kuulsid, asusid eelmisel aastal pea terve grupiga kalakaitsele. Ja võtsid internatuuris õppivad välismaised kursusekaaslasedki ühes. Nii et kalakaitsjaid on Eestimaa koolmekohtades Poolast Portugalini, meie endi inimestest rääkimata,” kinnitab Erik Normak.

“Ja ega ainult me kalade pärast välja tule,” arvab Erki keegi, kes kehakaalu pärast just kurta ei saa. “Natuke ikka iseenda pärast kah. Ei saa ülehinnata õhtuseid käimiskilomeetreid, järskudel jõekallastel üles-alla turnimist, värsket õhku.”

Ja lisaks korralik adrenaliinilaks ürgsest vaatemängust ja seda saatvast aimatavast ohust.
“Sellest on kujunenud ja kujunemas lausa omaette turism, huvilised tulevad jõe äärde passima, pulmamängu uudistama,” arvab Erik Normak.

Meeste madalamate toonide vahele kostub äkki õrnem naishääl. “Klaarika,” tutvustab ta ennast. “Käin koos elukaaslasega kalal. Mõtlesin siis, et võiks ju tulla ka kalu kaitsma. Röövpüüdjatega ma maadlema ei lähe, aga…”, jääb lause öise jõe kohale kohale helisema.

“Tegelikult polegi meie volitustes kedagi kinni pidada ega trahvida,” võtab Erki Tammleht selle helina lühidalt kokku. “Vabatahtlike kalakaitsjate ülesanne on jälgida tegevust kudemiskohtades ja vajadusel informeerida kalakaitseinspektoreid.”

Just tänu vabatahtlike informatsioonile tabati elektriga kalu tapnud röövpüüdjad aasta tagasi Vasalemma jõel. Kui palju tänu vabatahtlike aktiivsele tegutsemisele röövpüüdmist ja röövpüüdjaid vähemaks on jäänud, seda ei tea keegi täpselt. Kalakaitsjad on vahetustega valves kolme nädala jooksul ööpäev läb.

Kalamarjast tee

Arupidamishetk saab mööda, vandenõulased liiguvad järsakulisel kaldaseljakul, kus teeradu võib puude vahel rohkem aimata kui näha, ikka allavoolu, mere poole. Vastupidiselt lõhedele ja forellidele, kes sügisel alt üles ujuvad. Keila joani välja, et siis see õige kruusapõhjaline kudemispaik leida. Üks neist ongi sillast pool kilomeetrit allavoolu. Et sinna aga pääseda, tuleb turnida üle harujõe, vetevoolust välja ulatuvate kivide. Ka siin, kolme-neljameetrises madalas jõeharus on aimata elu. Vilgast ja pulbitsevat elu.

“Häid kudemispaiku jõe peavooluses ei jätku kõigile. Siis hakkab maksma tugevama õigus. Isased lõhed tõusevad kudemispaikadesse varem, kaitstes neid sissetungijate eest. Emased tulevad hiljem ja valivad sobiliku kudemispaiga. Forellid puksitakse sõna otseses mõttes pisematesse harujõgedesse,” on kalastajate seltsi juhatuse liige Timo Tints lõhede ja forellide olelusvõitlusega hästi kursis.

“Aga harujõgedes saavad meriforellid oma asjad ikka hästi aetud,” on Ivo Ratas, kirglik kalamees, kalade armueluga hästi kursis.

Harujõelt jõuab vandenõulaste seltskond Keila jõe peavoolu äärde. Kohta, kus madal kallas tasapisi kruusaseks jõepõhjaks sumbub. Siin käib elu täiel rinnal, tõsisem kui kusagil mujal.

“Parimatel päevadel oleme sellel koolmel kokku loendanud sadakond suuremat kala. Väiksemad veel peale selle,” kannab Erik Normak ette hiljutised vaatlustulemused. Lampide valgusvihkudeski on näha, kuis suur küljele kaldunud emalõhe tugevate sabalöökidega jõepõhja pesalohku süvistab.

“Suurem kala võib paarimeetrise läbimõõduga pesa uuristada 30 sentimeetri sügavuseks, enne kui sinna marja laskma hakkab. Ja natuke ülesvoolu ujuvad isalõhed hoolitsevad, et marjale niisk peale saaks. Siis matab emalõhe viljastatud marja kruusa alla,” kõneleb Ivo Ratas kalade paljunemisest. Nii kestab see mitu nädalat – marjaterad erituvad emaselt portsjonite kaupa. Ja uut elu loov ema on sel ajal kõige kaitsetum.

“Pole midagi lihtsamat, kui astuda pika kummisaapaga vette, krahmata marja eritav emalõhe pesalt kaenlasse ja kaduda ööpimedusse. Esimesel tegutsemisaastal nägime siin lausa kalamarjateed, mis läks jõe äärest autoteele,” meenutab Erik Normak algusaastat.

Röövpüüki tehakse aga ka lihtsalt jope all peidus oleva tamiiliga, millel tina raskuseks ja suur konks otsas. Kudemisest näljane lõhe haarab igat sööta.

“Esimesel aastal tabasime ühe harpuunimehe – olles ühe kala kätte saanud, läks teist lööma, aga… vahepeal jõudis läheduses viibinud inspektor kohale,” kõneleb Erik Tammleht.

„Kõige jõhkramad looduse vägistajad on elektriga püüdjad. Elekter tapab kõik elava. Nende trahvid on ka karmimad. Aga õnneks on elekter rohkem Viru- kui Harjumaa teema,” teab Keila piirkonna juht Erik Normak

Harjumaa on rahulik

Jõgi lossialusest sillast suudmeni on üle patrullitud – midagi kahtlast pole märgatud.
Olid ühed silmutorbikud, aga kõik kenasti märgistatud, numbridki peal. Tähendab – lubadega püünised. Erik Normak kõneleb midagi mobiili. Siis tuleb vastuteade – ka Pirital on kõik rahulik. Ja Vääna jõel. Ja Jägala koolmekohtades, kannavad kolmas ja neljas meeshääl ette. Harjumaa on rahulik.

Kalapais Valgjõel, kus varem massiliselt elektriga kudevaid kalu tapeti, on alla lastud. Kalad võivad ujuda 50-60 kilomeetrit ülesvoolu – nii palju kui jätkub vett ja kruusast jõepõhja.

“Valgejõgi on nii rikas lõhejõgi, et seal võiks see olla lausa omaette turismiharu kämpingute, öiste vaatluste, püügiajal püügilubadega,” unistab Erki Tammleht.

Ehk saab nii ka olema. Nüüd on aga seegi hea, et Harjumaa lõhejõgedes – Vasalemma, Keila, Pirita, Jägala ja Valgejões – saavad kalad rahulikult kudeda. Ja Harjumaa inimesed rahulikult magada. Loodus on hoitud. Kunagi sügisöös alguse saanud vandeseltslik liikumine on muutunud kalakaitsel tõsiseks kodanikualgatuseks.

Kalakaistjad lähevad uuele ringile – nüüd meresuudmest joani. Jões käib aga kontvõõrastest ohustamata ürgne pulmapidu.