Pea igal Eesti inimesel on Õllesummerist oma mälestus. Aga ka arvamus. “Ma olen selle festivaliga üles kasvanud, minu jaoks on ta rahvusliku aarde maiguga,” tunnistab Sten-Erik Jantson, Õllesummeri tänavune peakorraldaja, tunnistades samas, et ta ise pole kunagi ühtegi kraadiga jooki tarbinud. 

Õllesummer tähistas neljal päeval, 3.–6. juulini, oma 30. sünnipäeva. Üritust külastas – nagu vanadel headel aegadel –  ligi 50 000 inimest, Tallinna lauluväljakule püstitatud üheksal laval astus üles 70 esinejat. Nende hulgas ka „Rõõmusbänd“. Ja õlu voolas. Loomulikult juubeli vääriliselt.

Algas kõik „Lõbusast õllelaulust“

Paljude meenutuste kohaselt toimus esimene Õllesummer 1994. aastal Eesti näituste messikeskuses. Selle korraldajaks oli tollane muusikaärimees Riho Rõõmus (pildil), kes koos Marje Hansariga ürituse püsti pani. 

Riho Rõõmus. FOTO: erakogu 

Riho Rõõmuse kinnitusel algas Õllesummer tegelikult veel mitu aastat varem. Vähemalt tema enda jaoks. „Mängisin siis ansamblis Vanaviisi,“ meenutab Rõõmus, kes ise ka laule kirjutab. Oma ansamblile toona ta lõbusa õllelaulu, pealkirjaga „Rõõmus õllelaul“ kirjutaski. 

„Kui sa selle kannutäie õlut sisse valad, on juhtunud, et pärast nõrgaks minna võivad jalad. Uh-ah, uh-ah, kannu sisse valad…“ osati siis laulda pea igas seltskonnas. 

Sellel ajal oli tippvormis hoopis teine festival, Rocksummer. „Tahtsin oma hiti ümber koondada samuti festivali,“ meenutab Rõõmus menulaulu aegu. Ta ei tahtnud teha aga sellist üritust nagu Rocksummer, vaid tahtis korraldada ürituse laiemale publikule. Esimene üritus, mida võib Õllesummeri eelkäijaks pidada, toimus saatuse tahtel „Vanaviisi“ õllelaulude festivalina mööda Eestimaa laululavasid. Aastanumbriks kirjutati siis1990. Sakslaste kuulsast Oktoberfestist ei teadnud Riho Rõõmus midagi, ta oli sellest küll kuulnud, aga mida see suur õllepidu endast täpselt kujutab, polnud muusikamehel aimugi. Nagu enamikel eestimaalastel.  

„Aga ega suurt laeva lihtsasti pööra, kui publik praegu ikka ootab välismaiseid esinejaid, siis neid peab ta ka saama,“
– Riho Rõõmus

Õllesummeri nimeline üritus toimus aga esimest korda 1993. aastal Tartu näitustel. 1994 toimus see Pirital, Eesti näituste messikeskuses. „Väga tugeva messihõnguga oli,“ meenutab Riho Rõõmus üritust, mida peetakse tänase Õllesummeri esiisaks.  Kõik oli ju uus. Uued turuletulijad tahtsid tulla oma uudiskaupa demonstreerima. Nii sai publik proovida uusi välismaised toidumaitseid, eksponeeriti uusi toidunõusid. Ka paljud Eesti õlletootjad tulid kesvamärga rahvale tutvustama. Esimene, kes suurelt registreerus, oli Sillamäe õlletehas, kohal olid aga ka Tartu, Pärnu ja Saaremaa tehased. Publikumenugi oli suur, üritus muutus Riho Rõõmuse kinnitusel kohe rahvapeoks. 

Koliti lauluväljakule

Suur publikumenu ja õlletootjate toetus oli see, mis korraldajaid julgustas järgmisel aastal oma ettevõtmisega Tallinna lauluväljakule kolima. Esimene, kes õllefirmadest osalejaks registreerus, oli seni madalat profiili hoidnud Saku õlletehas. „Toonane direktor, praeguseks manalamees Cardo Remmel tuli suurtoetajaks,“ meenutab Riho Rõõmus. Tema ise aga, saades laululava direktoriks, tõmbus korraldajaametist tagasi, jäi Õllesummeri kaubamärgi hoidjaks. Ja on seda tänaseni. Peakorraldajaks sai Marje Hansar. Nii kestis see sinnamaani, kuni ka Hansar teatas, et tema Õllesummerit ei tee, on väsinud. Ja vaevalt see kunagi enam toimub, olid toonase peakorraldaja sõnad. Aastanumbriks kirjutati siis 2018, Õllesummer oli saanud 25 aastat vanaks. Ja Marje Hansari väsimusest hoolimata lõpetas üritus ka siis, nagu ikka, publikumenu ja korraliku majandustulemusega.

Muutused

„Vahepeal olid õllefestivaliga toimunud küll muutused, mida ma väga ei kiida – näiteks välis­artistide kaasamine –, aga sellest hoolimata tahtsin, et summer jätkuks,“ kinnitab Riho Rõõmus, kes enda sõnul nägi Õllesummeris rohkem Eesti kultuuri kullerit. Nii õlle- kui muu kultuuri kandjat. Tema sõnul oli Õllesummeri kuldajaks üritused, mil toimusid Õllesummeri laulupeod, kus dirigeerisid Eri Klas, Peeter Saul, Hirvo Surva ja teised maestrod ning laulukaare all olid ühendkooris tuhandeid lauljaid. Isegi alati väga skeptiline Jaak Joala oli korraldajaile andnud nõusoleku oma laulude paremiku esitamiseks. 

„Aga ega suurt laeva lihtsasti pööra, kui publik praegu ikka ootab välismaiseid esinejaid, siis neid peab ta ka saama,“ tõdeb Rõõmus, rõõmustades samas selle üle, et Õllesummer on jälle käivitunud. Selle aasta eestimaiste tegijate kõrval nägid-kuulsid pidulised Scooterit, Lobodat, Brainstormi, Smokied ja teisi.

“Mina tahaksin aga tänada Riho Rõõmust, kes usaldas selle projekti järgnevaks kümneks aastaks mulle. Ma loodan, et ma suudan vahepeal tekkinud tühimikku täita,” usub Sten-Erik Jantson. Riho Rõõmus oli aga ürituse aukorraldajaks ja nõunikuks. Ka esines ta üritusel ansambliga „Rõõmusbänd“. Aga see oli juba nagu boonuseks, kinnitab aukorraldaja.