Linnamesilaste kohta on teada palju põnevaid lugusid. Näiteks New Yorgis oli mesilaste pidamine keelatud aastani 2012. Aga et nii mõnegi linnakodaniku armastus mesilindude vastu oli suur, riskis ta tarude peitmisega kõrghoonetesse, värvides tarud ühte värvi jahutusseadmetega.
Tuntuim koht, kus maailmas mesilasi peetakse nii oma tarbeks mee saamiseks kui mee müügiks, on Valge Maja. Prantsusmaal Pariisis asuva parlamendihoone katusele paigaldati 2013. aastal kolm suurt Prantsuse lipu värvides mesilastaru, see oli stardipauk reklaamikampaaniale pestitsiidest vaba mee tootmise heaks. Ka õnnestus mesilastel ellu jääda Pariisi Jumalaema kiriku põlengus 2019. aasta aprillis.
Mesilastest – või nagu mõnigi armastab öelda – mesilindudest võiks huvitavat kõnelda veel palju, aga huvitav fakt on seegi, et Tallinnas on oma mesinike selts, Tallinna Mesinike Selts. Seltsi eestvedaja on Erki Naumanis. Ja sellesse kuulub poolsada liiget, kelle arv vaikselt kasvab, noori tuleb seltsi juurde. Järelikult võib praeguste liikmete arvu põhjal arvata, et Tallinna linnas on vähemalt poolsada mesilat.
„Nii see ka on,“ kinnitab Erki Naumanis, lisades, et ühtegi linnaosa ei saa pidada mesinike meelispaigaks: ei saa öelda, et näiteks Pirital või Nõmmel on mesinikke ja mesilaid rohkem kui Lasnamäel või Õismäel. Pae tänava kogukonnaaias on mitu mesilastaru, mida ka heaperemehelikult hooldatakse.
Suurtest hoonetest, mille katustel on mesilad koha leidnud, toob Naumanis heaks näiteks Ülemiste kaubanduskeskuse ja LHV panga. Head eeskuju annavad mesilaste pidamisel ka linnaisad: Roosikrantsi tänavas, linnavalitsuse hoovis, on samuti mitu mesipuud. Hotellidest annab mesinikele eeskuju Nordic Hotel Forum, mille katusel on samuti mesitarud.
Kõrgus alati ei sobi
Kuna Tallinn aina rikastub kõrghoonetega, võiks ju kõikide meie pilvelõhkujate katustel olla mesilad, nii rikastuksid inimesed ka meega. Selle magusa arvamuse peale esitab Naumanis väga tõsise vastuargumendi: LHV majas olid mesitarud alguses kaheksandal korrusel, siis koliti nad viiendale.
Mida kõrgem maja, seda tõsisemad probleemid tekivad tarude ületalve pidamisega. Mesilinnud ei kannata mitmelt poolt puhuvaid külmi tuuli. Kõrged katused on aga tuultele avatud. Noori huvilisi, kes tahaksid mesindusega tegelema hakata, tuleb järjest juurde.
Head eeskuju annavad mesilaste pidamisel ka linnaisad: Roosikrantsi tänavas, linnavalitsuse hoovis, on samuti mitu mesipuud.
„Tallinn peab oma mesindusega järgi jõudma teistele maailma suurlinnadele,“ ütleb Tallinna mesinike juht kindlalt. Kui aga noor algaja tahab mesindusega alustada, siis millest? „Teooria on see põhiline. Meil on viimasel ajal välja antud mitmeid väga häid mesinduse õpikuid, näiteks „Tänapäevase mesinduse käsiraamat“ või „Mesiniku aabits“,“ kõneleb Erki Naumanis. Lisades, et kui algtõed teada, võiks algaja end mõnele kogenud mesinikule töövarjuks paluda. Ükski seadus mesinikult mingit luba või naabrite nõusolekut ei nõua. Erinevatel aegadel on mesinikud koostanud „Mesinduse head tavad” – juhised, mida linnamesinduses võiks järgida. Seal on kirjas, et kui on plaan hakata linnamesinikuks, siis on heaks tavaks naabrit sellest teavitada ja arvestada, mida naaber ütleb,“ kõneleb Naumanis. „Kui naaber mingil põhjusel ütleb, et ära seda tee, siis oleks hea tava naabrit arvestada, aga ükski seadus seda ei nõua.“ Hirm mesilaste ees – see on kinni kahe kõrva vahel, on Tallinna mesinike seltsi esindaja kindel.
Kes on linnamesinik?
Linnamesi ei jää oma puhtuselt alla looduslikelt aladelt korjatud meele, kinnitab seltsi esindaja. Igal aastal tehakse mee uuringuid ja analüüse, et veenduda mee ohutuses. Ideaalsel aastal võib üks mesipuu anda 130 kilo väärt nektarit.
„Aga palju meil neid ideaalseid aastaid on,“ muigab Erki Naumanis. Keskmisel aastal peab mesinik leppima ikka 50 kiloga taru kohta. Kindlasti pole need kilod aga kõige tähtsamad – linnamesindus on IT-spetsialistide uus hobi. Just sellelt erialalt liitub Tallinna mesinike liiduga enim tegijaid.
Kui tervislik on linnamesi?
Eesti keskkonnauuringute keskuse vee- ja pinnaseuuringute laboris tehtud analüüsid kinnitavad, et mesi vastab analüüside järgi kõikidele nõuetele ja on kõikide normidega kooskõlas. Meeproov sisaldas 34% roosõielisi, 26% paju, 16% valget ristikut, 6% liblikõielisi, 5% tamme, 3% ristõielisi, 2% vahtrat ja pärna ning 1% hobukastanit. Leitud raskemetallide hulk jääb riigis kehtestatud normidest oluliselt väiksemaks.
