Päev enne vabariigi 104. aastapäeva anti kätte tänavused riiklikud preemiad. Riikliku kultuuri elutööpreemia pälvisid akustik Linda Madalik, kunstiajaloolane Jaak Kangilaski ja tõlkija-toimetaja Mati Sirkel.

Linda Madaliku kätt on saanud tunda nii mõnedki Eesti ja Harju tippsaalid. Praegu tegutseb ta Viimsi valla uue Artiumi kultuurikeskuse ehitusel.

Mõni tund pärast austamist vastas Linda Madalik Harju Elu küsimustele. „Just andsin intervjuu ETV „OP-ile“. See oli täiesti ette valmistamata usutlus. Aga nii ongi hea, sest muidu kardad asju ette. Minul on täna juba neljas intervjuu. Hommikul alustasin ja nüüd õhtul siis teiega,“ ütleb naine.

Kas tähelepanu väsitab ka?

Eks kõik on tulnud suhteliselt ootamatult. Ma mõtlen kultuuripreemia määramist. Ei ole kultuuriministeeriumi või valitsuse lehekülgi jälginud ja seepärast ei teadnud, et mind on esitatud ja lõpuks ka välja valitud.

Alguses ei jõudnud kohe kohale, et olengi laureaat. Aga väga palju helistati ning olin nendest kõnedest üsna oimetu. Siis hakkaski tunnustus pikapeale kohale jõudma.

Kellele ise oleksite preemia andnud?

Ei oska pakkuda. Arvan, et kandidaatide hulgas oli väga palju väärikaid inimesi. Räägitakse, et valik on suur fortuuna, sest palju esitatakse, kuid vähe valitakse. Kuidas komisjon valiku teeb ning hääletab, ei oska ma öelda. Mind esitas väga palju institutsioone ning isikuid. Ehk see määras.

Olete ühes intervjuus maininud, et soovisite saada muusikuks, mitte akustikuks. Kas see vastab tõele?

Nii oli. Minust pidi saama täpsemalt orkestrant. Ma mängisin kodulinnas Pärnus viiulit. Ning mulle väga meeldis esineda orkestris ja ansamblis. Need olid elu õnnelikumad aastad.

Õppisin lastemuusikakoolis viiulit ning lõpetasin selle. Tahtsin minna edasi õppima, kuid mängisin poognakäe üle ja tekkis äge põletik.

Siis oli täiesti juhus, et ma akustikasse sattusin. Dirigent soovitas: kui ei saa muusikat õppida, siis minge õppige helirežiid. Toonases Leningradis oli selline kool. Aga seal õppides taipasin varsti, et muusikaga erialal suurt tegemist pole. Ainult füüsika, füüsika ja veel kord füüsika. Aga taganemisteed ei olnud ja omandasingi ameti.

Tulite tööle Eestisse?

Esimene töökoht oli Eesti Raadio. Aga toona oli väga raske korterit üürida, sest elamispinda nappis. Pool aastat elasin raadio helistuudios. Aga see oli ka üsna raske aeg, sest perspektiivi ei olnud.

Värske preemia laureaat Linda Madalik. 

Uus töökoht oli projekteerimisinstituut Eesti Projekt. Seal anti mulle ehitajate ühiselamus omaette tuba. Ja siis hakkasin koos eluga ka eriala õppima. Ja seda töö kaudu. Probleeme oli palju, sest hoonetes oli halb heliisolatsioon ning seinad kostsid läbi. Kaela vajusid ruumiakustika, müra ja muud asjad. Tänaseks olen juba 50 aastat olnud projekteerimises. Minu eriala on arhitektuuriakustika. See tähendab, et peavad olema head tingimused nii töö- kui ka eluruumidele.

Suurematest toonastest saavutustest vast see, et olime kogu toonases Nõukogude Liidus esimesed, kelle akustikaalane arvutusmetoodika oli pandud programmiga arvutisse.

Ehk veel ka see, et minul õnnestus lõpuks instituudis kõikide alade projekteerijad panna tööle ühe meeskonnana. Et nad ei istuks igaüks oma mätta otsas. Ehk näiteks ventilatsiooni projekteerijad suhtleks ka kolleegidega.

Aga siis tuli 30 aastat tagasi muudatuste aeg ning tuli alustada enda rahvuslike normide ja standardite väljatöötamist. Need pidid asendama Nõukogude Liidu norme. Osalesin näiteks müramääruse koostamisel, tegin ehitusakustika norme jne. Kogu see töövaldkond on olnud väga suur. Mõni arvab, et ma olen vaid saale projekteerinud, aga neid on tegelikult päris vähe.

Millised on olnud suuremad tööd-toimetused viimase 30 aasta jooksul?

Just lugesin kokku, et selle ajaga on kogunenud näiteks kümme kirikut. Osa on taastatud või taastamisel. Näiteks EELK Tartu Maarja, mille ehitus ja taastamine just algas. Mulle meeldib kirikute akustikat projekteerida.

Näiteks Jõhvi kontserdimaja on ka minu projekteeritud. Seda tänu heale koostööpartnerile Eesti Kontserdile ja toonasele juhile Aivar Mäele. Ta on väga hea kõrvaga ning juhina tugev isiksus.

„See Keila saal tuli päris hästi välja. Kahjuks ei saanud see päris korda, sest kummitas rahapuudus. Kõike soovitut ei saanud kahjuks ellu viia.“

Harjus on üks huvitavaid objekte Keila muusikakooli saal, mis valmis aastal 2011.

See Keila saal tuli päris hästi välja. Kahjuks ei saanud see päris korda, sest kummitas rahapuudus. Kõike soovitut ei saanud kahjuks ellu viia.

Praegu tegutsete Viimsisse ehitatava Artiumi haridus- ja kultuurikeskuse juures?

Raske objekt. Seal on uudne lahendus ning sa ei tea kunagi, kuidas see akustika töötab või ei tööta. Viimsis on nimelt nii, et saali seinad on alumises osas puidust, veidi ülalpool asub betoon ning saali lagi on taas puidust. See käib siis suure saali kohta. Lisaks on hoones veel väike kammersaal.

Esialgu pidanuks hoone valmima märtsis, kuid koroona on ehitust nii palju takistanud, et valmimine lükkub minu teada maikuusse.

„Aktuaalsest kaamerast“ nägin, et käisite sealse keskuse saalis püstoliga ringi ning aeg-ajalt ka paugutasite. Kas mõõtsite kaja pikkust?

Selle järelkõla pikkust. Mõõtja on kõrval ja see fikseerib, kui pikk on kõla.

Me räägime ikka loomulikust akustikast, mitte võimendusest?

Jah. Projekt on nähtud ette ikka loomulikult kõlavale ruumile. Kui aga toimub võimendusega üritus või kõnekoosolek, saab saali kõla vähendada akustiliste kardinatega. Need on tavaliselt kastides peidus, kuid vajalikul ajal sõidavad taas välja.

Millised on üldse Eesti parima akustikaga saalid? Kas Tartu ülikooli aula on tipus?

Klassikaline ja ilus saal, kus on väga pikk järelkõla. Tartu ja kaugemalt inimesed olid selle pika kõlaga harjunud. Kui ehitati Vanemuine ning valmis sealne kontserdisaal, siis leiti, et seal ei ole hea akustika. Selle projekteeris Helmut Oruvee, kelle looming on ka Tallinna laululava.

Diplomid ja tunnustusmedalid. Fotod Birgit Püve / riigikantselei 

Ometi vastasid kõik näidud kontserdisaalis just mitmeotstarbelise saali omadele. Harjumus oli ikkagi ülikooli saaliga. Nagu Tallinnas Estonia kontserdisaaliga.

Kontserdil või kõnekoosolekul olles ikka kuulate, milline on ruumi/saali akustika?

Kui ruumi lähen, siis hindan ikka ära. Kontserdil kuulan muusikat, sest olen ikka sinnapoole kaldu. Aga tean akustikuid, kes piinlevad kogu kontserdi aja, et mis ja kuidas kostab.

Mida toob tulevik? Ilmselt Rakvere Arvo Pärdi muusikamaja ning Narva Aleksandri kiriku akustika rajamise?

Ei tea ju täpselt, millal neid rahastama hakatakse. Projektid on ammu valmis, kuid kõik on rahastamises kinni.

Mille eest tunnustus tuli?

Põhjendusest saab lugeda: kultuuri elutööpreemia laureaat, arhitektuuriakustik Linda Madalik on panustanud mitmete Eesti märgiliste ruumide ja oluliste kultuurihoonete akustilistesse lahendustesse, samuti tulevaste arhitektide õpetamisse. Esitajate sõnul on tema igapäevatöö väärtus hindamatu ning Eesti oludes asendamatu. Madaliku tööde hulka kuuluvad teiste seas Estonia ooperiteatri renoveerimine, Pärnu ja Jõhvi kontserdimajad, Eesti muusika- ja teatriakadeemia uus kontserdi- ja teatrimaja, Eesti Rahva muuseum, Arvo Pärdi keskus ning Viljandi Ugala renoveerimine. Linda Madaliku kandidatuuri esitasid Eesti muusika- ja teatriakadeemia, Eesti Kontsert, Tallinna tehnikaülikool, Eesti muusikakoolide liit, Heino Elleri muusikakool, Arvo Pärdi keskus, Eesti arhitektide liit, Eesti ehitusinseneride liit, Tallinna tehnikakõrgkool, Eesti sisearhitektide liit ning Pimedate Ööde filmifestival.