Õhtutundidelgi on MTÜ Lilleoru rajatav õppekeskus, täieliku nimega Lilleoru Teadlikkuse Rakendamise Kool, elektrituledest valge , ehitusel krohvitakse, pahteldatakse, tehakse muid viimistlustöid. Vaja on kiirustada – 10.-15. juulini võõrustab MTÜ Lilleoru ökokogukondade esindajaid kogu maailmast.
Natuke rohkem kui neli aastat tagasi, täpsemalt hõimupäeval, 19. oktoobril 2013, sai Lilleoru uus keskusehoone nurgakivi. Kivisse müüriti kokkulepe, milles 75 inimest kinnitasid valmisolekut panustada oma aega ja teisi resursse uue maja valmimisse. Tegu oli esimese nii suure objektiga Eestis, mis plaaniti ehitada kogukondliku ühisrahastuse põhimõtetel ja mille enamik töödest taheti teha talgute korras.
Kunagise NO99 Põhuteatri karkassile plaaniti rajada Lilleoru õppe-, kultuuri- ja kogukonnakeskus, kus huvilised saaksid tulevikus õppida enese muutmise kunsti, ökoloogilise eluviisi ja põliskultuuri tarkusi ning nende rakendamist igapäevases elus.
Eesti vabariigi juubel oli siis kauge tulevik, ülemaailmsetest ökokogukondade kokkutulekutest teati vaid teiste kogemuste põhjal.
Nüüd on sellest möödas neli ja pool aastat. Vabariigi juubelisünnipäev on ukse ees, ökokogukondade esindajaid kogu maailmast plaanitakse Rae vallas Vaida aleviku lähedal Lilleoru ökokogukonnas võõrustada juba juulis. Ühtlasi on see konverents MTÜ Lilleoru kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, konverentsi esimene päev on täielikult pühendatud EV100 temaatikale.
Kulgeb plaanipäraselt
„Selle nurgakivi paneku päevaga kõrvutades, mil 75 inimest oma allkirja andsid maja nii-öelda ühiskondlikus korras valmis ehitada, tuginedes annetustele, europrojektide rahale ja talgutööle, on küll kõik plaanipäraselt, isegi loodetust tunduvalt paremini läinud,“ ütleb ehituse koordinaator, MTÜ Lilleoru juhatuse liige Toivo Aalja.
Siis ei seatud eesmärgiks korraldada vabariigi juubeliaastal ökokogukondade ülemaailmne GEN-konverents.
Pahtlilabidat hoiab Tom Pakri, assisteerib tööde korraldaja, MTÜ Lilleoru juhatuse liige Toivo Aalja. „Tegelikult tekkis meil see mõte hiljem, siis kui hakkasime mõtlema, mida meie kogukond võiks riigile juubeliks kinkida,“ meenutab Aalja asjade käiku. Kui sai aga mõte välja käidud ja ülemaailme ökokogukond seda oma peaassambleel ka tunnustas, andes 2018. aasta kokkutuleku korraldamise õiguse just Lilleorule, ei saanud enam taganeda. Nüüd peab kõik suveks ja vähemalt 500 külalise vastuvõtuks valmis olema. Toivo Aalja andmetel on ehitusse panustanud üle 5000 inimese, tehtud on 35 000 talgutundi.
Kes on vabatahtlikud?
Päevitunud noor mees pahteldab lage. „Tulin mõni aeg tagasi Austraaliast, nüüd elan Lilleorus, harjun jälle Eestimaa elu-olu ja siinse kliimaga,“ kõneleb ta redelilt alla ronides uut portsu pahtlit võtma. Tom Pakri – nii mees ennast tutvustab – ei tee saladust, et teda huvitavad väga siinsed koolitused ja seminarid, inspireerib ökoloogiline mõtteviis ja elustiil. Selle pärast ta siin vabatahtlikuna töötabki.
Avar tuba, mille lage Tom Pakri parasjagu viimistleb, hakkab tulevikus kuuluma terapeutidele. „Meil on siin neid mitmel alal,“ teab Toivo Aalja. Kuidas nad oma toa sisustavad ja siin tööaega jagavad, eks nad pea ise otsustama.
Kui palju on ökoloogiline, loodusmaterjalidest ehitamine keerulisem ja aeganõudvam tavamaterjalidest ehitamisest, teab kõige paremini töödejuhataja Lembit Pindsoo, aastaid ehitusega kursis olev mees.
„Eks ta keerulisem ikka ole,“ ütleb Pindsoo. Maja välisseinad on rooseinad, osa siseseinu puitkarkass- ja fiboseinad, üleminekud loodusmaterjalidelt tehismaterjalidele teevadki ehitamise keeruliseks, arvab töödejuhataja.
Kui siia lisada, et mitte kõik vabatahtlikest talgulised pole varem ehitusega kokku puutunud, võib arvata, kui keeruline on siin töödejuhatajal, kel alluvuses tööpäevadel 3 -5, nädalavahetusel 10 – 15 viimistlejat, töid juhatada. „Teeme siinsamas kohapeal koolitusi, õpetame vabatahtlikele krohvimist, pahteldamist. Kvaliteedis alla pole antud,“ kinnitab Lembit Pindsoo, kes eelmisel talvel termokaameraga maja soojapidavust mõõtis. Peab nii hästi sooja, et tule või ise elama, naerab mees.
Suvi pole kaugel, aga teha on veel kõvasti – ligi 1000-ruutmeetrist loodusmaterjalidest maja annab ikka viimistleda. Sellepärast pole tegijatel aega ka suurt kõnelda. Töö ootab.
