Lilleorus, mida teatakse ja tuntakse rohkem oma ökokogukonna tõttu, alustas läinud aasta septembrist tööd ka põhikool. “Uus kool uuele põlvkonnale,” kõnelesid õpetajad ja lapsevanemad kooli avaaktusel.

Sügisel istus Rae valla Lilleoru koolipinki kaheksa algklasside, esimese ja teise klassi õpilast. Haridust hakkas jagama kaks klassiõpetajat. Nüüd võib kokkuvõtvalt öelda – esimene koolitalv selles ebatraditsionaalses koolis on läbi saanud. Õnnelikult.

Kadusid ei ole, ei õpetajate ega õpilaste hulgas. Hoopis vastupidi. Kool plaanib kasvamist, tulevast sügisest siis kolmeklassiliseks, jätkates 15 õpilasega.

Miks üks väike maakool kasvab, teisi ähvardab aga sulgemine? Miks on otsustanud ka linnas elavad lapsevanemad oma võsukese just sellesse kooli, mitte mõnda lähemal asuvasse linnakooli saata?
Kes teaks veel paremini vastust kui Nõmmel elav Kristiina Hein, kel käib Lilleoru põhikoolis kaks last, poeg ja tütar.“Ega tegelikult meie pere Lilleoru ökokogukonnaga seotud ei olnud. Küll oli meil aga üks tuttav, kes on kogukonna liige. Tema siis kõneleski, et avatakse uus kool, mis pole just päris traditsiooniline vaid kus pööratakse palju tähelepanu loodusõppele, õpetatakse lapsi avastama omaenda sisemaailma. See tundus kõik nii huvitav ja uus, et otsustasime tulla maad kuulama. See mis me nägime, oli just see, mida olime oma lastele sooovinud. Kõik see tuli korraga nagu ise meie juurde. Nii see otsus langes. Tüdruk läks teise klassi, poiss esimesse,” meenutab Kristiina Hein

Transport tegi muret

Muidugi tegi alguses muret transpordiprobleem,. Aga sellelegi leiti lahendus. Hommikul viivad vanemad lapsed-lisaks ka ühe koolivenna -Ülemiste bussipeatusse, kus siis Harjumaa Ühistranspordikeskuse liinibussiga lapsed koolimajani sõidavad. Ainult 700 meetrit jääbki veel jalutada.
“Kui lapsed peale pikka koolipäeva tagasi koju jõuavad, ei ole nad sugugi väsinud. Ja hommikul ärgates on õnnelikud, tahavad kooli minna,” kinnitab ema.

Seegi koolipäev ehk teisipäev, 16. aprill on õhtule jõudnud. Õpitud on eesti keelt ja matemaatikat nagu igas teiseski korralikus koolis koolipingis istudes ja vahel tahvli ees käies; loodustunnid ja sportimine, see toimub kõik õues. Isegi kandletund on kevadise sooja päikese all.
Klassiõpetaja Jaanika Peeba, kes ka ise õppides Tartu Ülikoolis magistritööd kirjutab, on õpetajaametiga Lilleoru koolis väga rahul.“Ka mulle endale meeldib palju looduses olla, kus lapsedki ennast vabamalt tunnevad,” kinnitab õpetaja

Koolikiusu nii väikeses koolis ei esine.

“Lapsed on lapsed, juhtub kõike. Aga et kool on nii väike, siis saame kohe jaole. Ja hakkame ühiselt lahti arutama, mis tegelikult juhtus. Õpime arusaamatustest kenasti ühiselt üle saama,” ütleb Jaanika Peeba.
Üks roll on siin õpetajal veel, mida ehk enamikus teistes koolides ei ole. Kui lapsed õuest tulevad -ehitagu nad seal siis onni või jooksku lepistikus- näevad nad ikka välja nagu parajad põrsapojad, keda tuleb siis kasima hakata ja kontrollida, et nad kojuminekuks ikka puhtad rõivad selga saavad.
“Mina täpselt ei tea mis, mis koolis tehakse ja mis toimub, aga ma näen, et lapsed on rahul ja õnnelikud, ning see on kõige olulisem,” ütleb Kristiina Hein