Punased autod, tsiklid, motoringrajasõit, ilus naine, kena kodu, armsad suureks sirgunud lapsed ning kodugaraažis toimuv kunstinäitus… Elu nagu Hollywoodis? Kaugel sellest. See kõik on siinsamas Eestis ja kadestamisväärset pole siin midagi. Selleks, et kõik toimiks, tehakse roppumoodi tööd.
Debüütfilm “Kevin, EI!”, LeHanna tutt-uus singel “Juuni juuli august” ja “Kunstnikud maalivad kunstnikke” on hetke märksõnad. Muusik, DJ, kolumnist, koerainimene, Eesti kõige suurem Alfa Romeo fänn, ettevõtja, copywriter, isa, helilooja, abikaasa, poeg jne. Pirital elava multitalendi tutvustamisega võiks pikemalt jätkata ja sellega saaks täita korralikult leheruumi.
Sõnal on imeline jõud ja seda kunsti Leslie valdab. Selles vallas tema nimi tutvustamist ei vaja ja teda võiks kutsuda lausa copy-de kunniks.
Küll aga teatakse vähem tema kunstniku tausta. Mine tea, on see tänu ema geenidele, kes oli Märjamaa EPT kunstnik, või millelegi muule, aga pärast Märjamaa põhikooli lõpetamist naasis Tallinnas sündinud Leslie pealinna. Õpingud Kopli kunstikoolis jättis noormees pooleli, kuna tal oli hädasti ja üleöö vaja professionaalseks muusikuks saada. Proovides omandada paari kuuga sellisel tasandil basskitarri mängimise oskused, et saada Otsa kooli sisse.
“Sain ma jee sinna sisse,” naerab Laasner. Ego sai mõnusa laksu ja noorhärra lakkus veidike haavu. Kuni seadis sammud Tartu Kunstikooli poole. Lootes liikuda sealt loomulikult edasi ERKI-sse (Eesti Riiklik Kunstiinstituut). Küsimusele “Miks me siis temast kui andekast kunstnikust eriti kuulnud pole?”, on Lesliel selgitus varnast võtta.
Üheksa aastat kunstikoole
“Tõepoolest oleks võinud üheksa aastat kunstikoole, kaks diplomit ja maksimum lõputööde hinded päädida kunsti “sukeldumisega”, aga ausalt öeldes hakkas see kunstnike hala ja intensiivne filosoofiline aur mulle ajudele. See käis peale kooli lõpetamist niivõrd pinda, et otsustasin distantseeruda ja rohkem muusikale pühenduda. Ilmselt tõestamaks endale, et edukas muusik saab olla ka ilma muusikalise hariduseta. Muusika tundus tollal mõnusam väljund olevat. Sobides tegelikult terve kunstikoolides veedetud aja. Tahate või mitte, aga maailm on täis bände, mis on sündinud kunstikoolides,” järgneb küsimusele loogiline seletus.
Kui reklaamindus hakkas 2000ndete alguses jõuliselt pead tõstma, oli Lesliel vaja sellesse sulanduda. Sellega kaasnes arvestatav sissetulek, mis andis sõltumatuse tunde luua mistahes kunsti. Ja pealegi sai seda välja anda nii nagu tema soovis.
Õnneks on mehe meel muutlik, ja hea, et ta kunstile päriseks kriipsu peale ei tõmmanud. Tänu sellele saavad kõik huvilised näha Tallinna Kunstihoones toimuval näitusel “Kunstnikud maalivad kunstnikke” teiste taieste seas ka Leslie Laasneri tööd. Kuraatorituuril Kai Kaljoga oli nii mõnigi üllatunud, kuuldes, et Leslie Laasner ka maalib. Kummalisel kombel õhkub tema töödest stiili ja korralikku lastetuba. Labasusel pole tema juurde asja ja põhimõttel Once style, always style, tundub Laasner kõiki oma asju ajavat.
2019. aasta novembris toimus reklaamibüroo Utopia ruumides näitus-müük. Terve Utopia agentuur oli nagu üks suur kunsti oaas ja kogu Laasneri varasem looming (2013–2019) oli müügis soodsamalt kui eales varem. Uusi omanikke ootasid enam kui 50 õlimaali lõuendil ja pisut joonistusi ning akvarelle. Praktiliselt iga tööga kaasnemas ka lugu. Olgem ausad, kui mehel on niivõrd kift kaasa, ei tohiks inspiratsioonist puudu tulla.
Headus ise
Tänu igapäevatööle kohtub ta erinevate inimestega ja on tegev mitmete projektidega. Vaatamata kiirele elukorraldusele on tal siiski aega vaadata, märgata ja näha. Tehes lahedast kompositsioonist või inimesest selles pildi, et seda hiljem maalida. Seepärast ei või kunagi teada, kes tema pintsli all võib uuesti sündida. Nagu üks hispaania stjuuardess, kes istumas rihmadega kängitsetult avariiväljapääsu juures. Või hoopis Londoni koolipoiss näitusesaalis ja näitleja kellega klippe lavastades kokku puututud. Kõik nad on talletatud kunsti, mõeldes pildil kes-teab-milliseid mõtteid. Kord annab inspiratsiooni jäätis, kord hoopis jätsikioskil jalgu kõlgutav suvetüdruk. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga kuidas mõned jõuavad rohkem, kui teised? Laasner sellele küsimusele vastata ei oska.
Kummalisel kombel on hea stiilitajuga kunstnik tagasihoidlikkuse kehastus, jättes pigem asju ütlemata. Abikaasa Inga Vatsk-Laasneri sõnul on Leslie headus ise ega kiru teisi taga. Ingale meeldib Leslie alatine empaatiline ja sõbralik olek. Valmisolek kuulata ja tähele panna, olenemata sellest, mida teeb ja kui hõivatud on. Leslie tegevat palju, olevat kiire ja andekas ning vihkab hilinemist. Jääb vägisi mulje, et Laasner toimetab põhimõttel Less is more! Tahtmata tapeediks muutuda.
Aastaid tagasi ei teinud Laasner väidetavalt käsu korras mitte midagi. Uurin, kas aeg ja elu on teda selles osas muutnud kompromissialdimaks või jätkab ta samas joones? Laasner muheleb ega vasta. Never say never, teavad kõik. Leslie teab, mida tahab. Tüübil on imekspandav stiilitunnetus ja ilmselgelt ei reageeri ta käsklustele “koht, lama, võta”. Pigem teeb seda tema koer Sparky. Koer, kes kasutab väravapulti jalutama minekuks, on arvatavasti sama isepäine nagu peremees.
“Maalimine on iisi võrreldes raami valikuga. Olen seisnud päevi galeriis, otsimaks õiget raami. Vägisi tundub, et tänapäeva naised ei lase end raamitleda”, räägib Leslie piltide raamimisest.
Pigistan igast tuubist maksimumi välja!
“Kunsti saab teha edukalt iga vahendiga, aga kõigil on väljakujunenud lemmikud. Mina kasutan spaatlit harva. Pigem pigistan igast tuubist maksimumi välja ja kasutan meediat alati viimase piirini. Kõik märkmikud ja printeri paberid on servast servani taaskasutatud ja täis kirjutatud/soditud/visandatud. Selles valguses kelluga värvi lõuendile virutada tundub jube raiskamine. Meid õpetati kunstikoolis materjali lugupidavalt suhtuma ja see on mul siiani veres,” räägib Leslie.
Jõuame jutuga tasahilju akvarellideni. Stuudio sale /müügil oli palju vingeid akvarelle. Samas on Leslie maininud, et ta on mingil hetkel akvarelli alahinnanud. “Üheksa kooliaasta jooksul sain õli vaid korra proovida. Minu erialadel oli mängus akvarell ja ilmselt sai mul sellest kõrini. Siiber, igav, liiga õrn ja jõuetu, tundus see tollal. Olin noor ja indu täis. Tahtsin õli, tõmmata tugevaid ja rammusaid sõnumeid, näidata sügavat värvi. Olin noor kutt ja kuidagi kuiviklik tundus akvarellida. Tollal tüütas see täiega, aga nüüd saan aru, kui laheda tehnikaga on tegelikult tegemist. Esiteks ei pea kuskil tunkedes stuudios roomama, vaid saad diivanil istudes kunsti teha,” kaitseb Leslie innukalt akvarelli.
Pole olemas halba tehnikat, vaid on vaja õiget hetke!
Taas Kunstihoones toimuvale näitusele põigates tunnen huvi, kuidas tekkis idee QBA-ga vastastikku maalida? Tekitades teineteist täiendava kompositsiooni.
Leslie sõnul käis QBA (Martin Kaares) talle niikaua ajudele, et nad teeksid üksteisest töö. Kui tavaliselt kaasatakse näitusele vaid kunstnike liidu liikmeid, siis oli tollal tehtud erand. “Kunstnikud maalivad kunstnikke” näitusele olid oodatud ka harrastajad. Kui mõned kunstnikud suhtuvad oma akadeemilise tausta tõttu harrastajatesse üleolevalt ega arva neist midagi, on Laasner erand. Pigem innustab ta kunstiga tegelema, öeldes, et dile on new pro. Leslie Laasner pole kunstnike liidu liige. Väidetavalt pole ta selle peale tulnud, et liikmeks astuda. Igatahes nendib Leslie läbi nalja, et tänu QBA eestvedamisele pääses ka tema tegijate hulka.
Areng on vajalik
Leslie Laasner on üldse kummaline tüüp ja seda heas mõttes. Kahe jalaga maapeal, jagab biiti ja omab lisaks megahead huumorimeelt. Temaga on lihtne rääkida ja hea naerda. Samas on ta mures. Öeldes, et mesilased ja naer ei tohiks kunagi kaduda! Kui huumor ja mesilased maapealt kaovad, on käes täielik häving! Viimane aeg on end käsile võtta. Huumor on juba kadumas! Maailmas on väga tõsised probleemid, mis on eos tegelikult väga lihtsad. Headusest ja armastusest on saanud defitsiit! Avatud ühiskonnas muutuvad inimesed üha kinnisemaks. Mitte keegi pole meid ettevalmistanud, kuidas selle infotulvaga hakkama saada, mida ekraan meile igapäevase päikesena kiirgab. Petlik võltssoojus ei vii meid elus edasi. Kui mesilased kaovad, ei teeks me seda lugu Harju Elu jaoks, sest kedagi poleks seda enam lugemas. Deep? Muidugi, sest viimane aeg ongi ärgata.
Lesliele meeldib valikute võimalus ja areng! Kui jääda üheülbaseks, pole arengut. Aga areng on vajalik! Kui maalimises toimub seisak, tuleb vahepeal plaat välja anda, on Lesliel trump tegutsemiseks tagataskus.
“Ilmselgelt pole ma professionaalne muusik. Permanentselt käia kontserte andmas ja sellest elatuda, ma ei taha. Üldjuhul esinen kolm korda aastas, sest rohkemaks pole suuteline – süda läheb lihtsalt pahaks iseenda lugude taasesitamisest. Ma ei taha neist peale valmimist enam midagi kuulda. Oma loomingu ise nautimine on mulle väga keeruline, päris suurtes kogustes materjali läheb tegelikult ahju. „, on Leslie endast rääkides tagasihoidlik.
Elu on kunst! Keda huvitab ettenämmutatud reeglistik? Elu on improviseerimiseks! Vahet pole, kas lapsed on kunstikauged või mitte. Nähes, kui loovad on Inga ja Leslie, tundub loogilise jätkuna ka laste kunstilembus. Aga võta näpust. “Neid asju, millega ma tegelen, on niivõrd palju ja seepärast kujutan ette, kui tüütu võin neile vahel tunduda,” naerab Leslie. Hetkel pole lastel soovi saada ringrajasõitjaks, copywriter´iks, kolumnistiks, muusikuks, räppariks, maalikunstnikuks, automehhaanikuks ega bassimeheks. Ja õige ongi! Igal meist on oma tee ja miks peaksid nad minu rajal kõmpima? Uskudes, et on täiesti okey dääd. Mitte mingi däädbooring!
Akvarell “Herdis”. Öeldakse, et seitsmesajase mersu pardal on kordades parem nutta, kui ühistranspordis. Teades Leslie kirge, tuleb uurida ka naeru ja nutu suhet Alfa Romeoga. Lesliet ajab naerma idiootne nali ja eneseiroonia. Juhuslikkuse ilu, hüperbool, vastandid ja inimlikkus. Samuti ka lahedad inimesed, kes ei vaevle pseudoprobleemide käes. Naerda saab kõikjal ja eriti hea on seda teha Alfa Romeo pardal. Paraku on viimasel ajal kohutavalt keeruliseks osutunud hea huumori reklaamide ette rakendamine. Fun on kadumas ja kõik on nii safe ja turvaliselt igav, et Leslie ähvardab oma pastakad spagettideks keeta.
Tuleb välja, et Leslie Laasneril polegi plaane. Vähemalt nii meeldib talle mõelda. Saades hiljem aru, et plaan on siiski olemas.
Töö peab pinget pakkuma
“Ma lihtsalt ei tunneta selle olemuslikkust. Sel aastal on fookuses uus sooloalbum ja LeHanna singlid. Lisaks kirjutan uut täispikka mängufilmi ning palvetan, et toetusinglid selle stsenaariumi piisavalt heaks hindaksid, et see kunagi ka tootmisesse läheks. Debüütlühikat “Kevin, EI!” näeb juba sel sügisel ja muu jääb näpuotsaga sinna vahele. Töö, mida teen, PEAB pinget pakkuma. Haltuurat ei tee ja jama välja ei anna,” on mehel selge seisukoht.
Leslie on üksik hunt, kel head kaaslased. El Solo Lobo, nii meeldib talle end nimetada. Pere ja Inga on tema tagala. Kui neid pole, on ta pigem üksi. Nautides seda niivõrd, et see vahel hirmutab.
Leslie ei ammuta ideid, vaid on pigem vormistaja. Ta ei süüvi sellesse, kust need tulevad. Mine võta kinni, on see alateadvus, kosmos või seitsmes meel. Võib-olla oskab ja julgeb ta end paremini kuulata ega lähe vastuollu iseendaga. Hetkel pole tal plaanis järjekordset kodust garaažimüüki. Viimane müük toimus puht praktilistel kaalutlustel, sest ta ei mahtunud enam stuudionurgas ringi pöörama. Tegelikult on elus kõik asjad lihtsad, tuleb vaid õiget hetke tabada! Kes soovib end Leslie Laasneri kunstiga kursis hoida, tasub jälgida nii tema Facebooki lehte kui Instagrami kontot!
Tabamaks õiget hetke!
