Eesti raudteejaamade lugu algas peaaegu 150 aastat tagasi, kui esimesena valmis Paldiski-Tallinna-Tosno liin. Seni viimane ehitati Koidulasse ja valmis sai see viis aastat tagasi. Neid kõiki ühendab 12. märtsist Arhitektuurimuuseumis avatud Kaido Haageni fotonäitus, milles on jäädvustatud Eesti raudteejaamade paremik.
Raplast pärit, kuid tänaseks Leppneemes elav ja tegutsev fotomees Kaido Haagen ütleb, et Soolalao kelder andis raamid ette. Sinna mahtus vaid 32 jaama fotot üle Eesti. Kokku pildistas ta aastatel 2014-2015 vähemalt sadat jaama, vaksalit ja peatuskohta. See moodustab peaaegu poole säilinud jaamahoonest.
Paljud neist on aga jäänud kasutuseta ja lagunevad. Pileteid müüakse rongides ning neid liigub mõnel liinil vaid paar-kolm päevas. Paari reisija pärast pole mõttekas vaksalit lahti hoida. “Seda tuleb kütta, koristada, inimesi palgal hoida. Sama on näiteks tuletornidega või tuulikutega, mille funktsioon on kas kadumas või juba kadunud,” arutleb Haagen.
Mida teha, et auväärne ja igati esinduslik ehitiste liik taas huvitavaks ning külastatavaks teha? “Inimesi peaks ikka jaamadesse tagasi tooma. Näiteks Tapal tehakse vaksalis teatrit, kuigi hoone on maha jäetud. Jõgeval on jaamas A ja O kauplus ja Keilas söögikoht Kegel,” loetleb ta. Samas pakub mees välja, et näiteks Valga hiigelhoones võiks avada kontserdisaali.
Suur foto on detailirohke
Kokku on näitusel 32 värvilist fotot erinevatest jaamadest. Formaat pole mitte harjumuspärane 2:3, vaid hoopis 4:5. Sellega tegi Haagen väikese kummarduse vanadele plaatpaberitele. “Formaat aga eeldas, et suur foto pandaks kokku kahest fotost. Nii ma ka tegin. Ja fotod on suure mõõduga,” räägib Haagen näitust tutvustades.
Ta ütleb, et näiteks arvutis mõõduga 10×15 sentimeetrit või mahuga 600 pikslit pilti vaadates ei näe detaile. Suurel fotol, mis on tehtud hoonetest kas otse või väikese nurga all, näeb aga palju. Näiteks sildi asukohta, kraadiklaase, ukse käepidemeid, akende jaotusi, räästakaunistusi ja pinke perroonidel. Tallinn-Väikese jaama fotol on näha punased täpid rööpal. “Nendega on märgitud liiprid, mis on mädad ja vajavad väljavahetamist,” teab Haagen.
Harjust on fotod Paldiski, Vääna ja Klooga jaamast. Mees kiidab just Paldiskit, sest sealne hoone on säästvalt korda tehtud. Kahjuks lõpetas sealne söögikoht Vana Vedur mõned aastad tagasi tegevuse.
Paldiski tüüpi jaamad on veel Keilas ja Aegviidus. “Aegviidu oli tegelikult ka üks näituse kandidaat, kuid lõpuks ei mahtunud. Vasalemmat plaanisin ka näitusele panna. Sain sellest ka põneva foto,” meenutab Kaido Haagen. Paldiski ja Keila olid 1949.aasta märtsiküüditamisel ka jaamad, kust algas sadade inimeste tee Siberisse. Keilas meenutati seda päeva 25.märtsil.
Põnevad hooned
Väga põnev ja eraldi turismimarsruuti vajav on fotograafi sõnul Liiva-Vääna-Suurupi raudteeliin. See rajati enne Esimest maailmasõda koos Merekindlusega. Näitusel on üleval kunagi kasarmuhooneks ehitatud puidust Vääna jaam. “ Ja vaadake taas detaile. Ukse kohal on näha jälg, kus asus silt. Pärast raudtee likvideerimist aastal 1959 pole seda kohta järelikult üle värvitud. Ja katusel on alles enamus vanast plekist. Vaid ühes otsas on eterniit,” selgitab Haagen. Samal liinil on ka paekivist Sõrve ja Harku jaam. Samuti Sõrve veetorn, mis on väga heas korras.
“Klooga jaam on ka huvitav. Selle ees seisab ENSV-aegne vahekäetugedega vineerpink. Kahjuks on see ilma ja vihma käes ja võib lähiaastatel sootuks mädaneda. Aga varsti on sellised pingid uunikumid,” ütleb Haagen.
