Kolga metskonna Luuba talu ukse avab peremees, kelle vanuseks pakuks silma järgi 65. “Astu sisse ja võta lestakala,” ütleb Leo Laanetu algatuseks. Lesta kõrvale pakub sünnipäevalaps keedukartulit ja hapupiima.
Kaladega on Leol eriline side. Setumaal Suure-Rõsna külas kuuelapselisest perest pärit lapsena pidi ta juba varajases nooruses püügivahendeid ette valmistama. “Oja, mis oli Pihkva järvega ühenduses, tuli meie krundi alla,” meenutab ta.
Metsanduse alale sattus Leo üsna iseäralikul põhjusel. “Et põgeneda nende kolhooside eest, sest meile oli selgeks saanud, et see kolhoosi normipäev ei olnud praktiliselt midagi,” ütleb ta.
Naabripoisid olid läinud Luua metsakooli. “Ma läksin 1950. aastal metsakooli vastuvõtueksamitele,” meenutab Leo. Esialgu jäeti ta reservi, sest põhikooli tunnistusel polnud geograafiahinne kiita, kuid et direktor oli tema kodukandi inimestest heal arvamusel, võeti Leo pärast mõningast kaalumist siiski sisse.
Kooli lõpetamisel ähvardas takistuseks kujuneda asjaolu, et Leo keeldus komsomoli astumisest. Päästjaks kujunes hea õppeedukus. “Lõputunnistusel ei olnud peale viite mitte ühtegi muud hinnet,” meenutab mees.
Uueks koduks Kolga
1952. aasta suunamisel tehti otsus Leo abimetsaülemana Kolga metskonda saata. “Kui ma tulin 30. augusti õhtul kella kaheksa-üheksa vahel bussilt maha, mind hämmastas see 200-250 aasta vanune mets ja see ojakene, mis siin voolas, ja õhtuhämarus, nihuke müstilisus,” kirjeldab ta esimesi emotsioone.
Ametikorteriks määrati talle Luuba talu, kus varasematel aegade oli paiknenud Kolga mõisa metsaülema kontor. Tsaariaja lõpukümnenditel pidas seal metsaülema ametit Edurd Dresen, kelle tütar Hilda oli hiljem Eesti esperantoliikumise eestvedaja. Hilda omakorda oli praeguse Meremuuseumi direktor Urmas Dreseni vanatädi.
Kolga metskond laius toona 15 000 hektaril. Kuidas viiekümnendatel metsa langetati? “Kirvega, kahemehesaega. Hobustega veeti. Kaksteist hobust oli meil siin lasipuu küljes. Aastas kord või kaks oli hobuste ülevaatus, kus loomaarst laskis mingisuguse tilgakese neile silma,” meenutab Leo.
Metsatööliste hulgas oli palju endisi Kolga mõisa viinavabriku töötajaid, sest aasta enne Laanetu saabumist oli viinavabrik kinni pandud. “Seda tööjõudu oli tahtmine tagasi lükata, aga inimlikult…,” jätab mees lause lõpetamata.
1960. aastal võeti Kolga metskonnas kasutusele esimene käsimootorsaag Družba. “See oli kõva käeraamiga. Metsaülem ütles, et sina oskad jalgratast parandada, õpi Družba selgeks ja õpeta mehed välja. Ei olnud ühtegi instruktorit,” muigab Leo.
Viis aastat hiljem tuli esimene traktor T-40. Kuuekümnendate keskel saadi lõpuks üle ka leivanappusest, mis oli kummitanud alates Teise maailmasõja algusest.
“Kontrollisin ühte metsavahi päevikut, kus ta iga päev pidi märkima, mis ta oli sellel päeval teinud. See Erulõpe metsavaht oli märkuse teinud: “Sel päeval mina käisin leiba noolimas.” See väljend “noolimas” tähendab, et kunagi ei olnud kindel, kas sa said leiba või ei saanud,” meenutab Leo.
Looduslik, aga tootlik
Looduskaitse suhtes avas Leo silmad Rachel Carsoni “Hääletu kevad”, mis tõlgiti eesti keelde 1968. aastal: “Selle lugemine viis täiesti teisitimõtlejate maailma, et me oleme ka üks looduse osa.” Kolm aastat hiljem moodustati Lahemaa rahvuspark. Kolga abimetsaülem sai tuttavaks Igor Tõnuristi, Jaan Eilarti ja Ilmar Epneriga.
“Meie metsamajandi juhtkonnal oli vastupidine seisukoht. See hakkas pidurdama loodushoiu küsimust,” räägib Leo.
Kui Lahemaa rahvuspark moodustati, jäid Kolga metskonna maad esialgu täielikult selle alale. Hiljem on osa metskonna puistud rahvuspargi alast välja arvatud.
Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel lähtuti Kolga metskonnas looduskaitsja Heino Luige teesist, et “rahvuspargi metsasid peab niimoodi majandama, et metsad oleksid loodusliku ilmega ja produktiivsed.” See tähendas sanitaar- ja hooldusraie jätkumist, üksnes lageraie oli piiratud. Kolga metskonna raiemahud jäid sisuliselt samaks, 3000-4000 tihumeetri peale aastas.
Kui Leo ülemus Kalju Repson 1979. aastal viinavea ja metsavargustele kaasaaitamise tõttu lahti lasti, sai Leo tema asemel Kolga metsaülemaks, seda ametit pidas 1994. aastani.
Pätid süütasid maja
“Kõike oli vaja muuta, aga mitte nii järsult, et inimesi traumeerida,” ütleb Leo üheksakümnendate alguse kohta. “Ma nimetaksin seda krabamise ajaks.”
Kui Leo metsaülema ameti maha pani, küsis Andres Talijärv temalt, miks ta seda teeb. Leo vastas: “Selle troika vastu ei suuda mina ega sina. Talijärv küsis, et mis see troika on. „Ma ütlesin, et see on metsavargad, kellega teevad koostööd jõustruktuurid ja kellega teevad koostööd meie enda metsavalvetöötajad,” ütleb Leo.
Laanetul pandi öösel hekk põlema ja põletati nõnda üks maja maha, et teda vaigistada. “Õudne aeg,” meenutab ta.
Raskusi oli kõigega, muuhulgas Luuba talu erastamisega, kus Leo aastakümneid elanud oli: “Vägisi taheti välja puksida meie peret.”
Leo pole rahul ka praeguse metsanduse olukorraga: “Sõites läbi Eesti, kord Mustvee kaudu, kord Väike-Maarja kaudu, silmamälus on ju teada, mis seal metsadega on toimunud.” Leo on metsade raievanuse alandamise vastu. Samas leiab ta, et kui metsas on kahjustus sees, võib selle maha võtta ka 20-30-aastasena.
“Põhieesmärk on nii metsamajanduses kui põllumajanduses, et me saaksime pinnaühikult maksimaalse toodangu kätte minimaalsete kulutustega, aga samas, et me seda emakest maad järgmistele põlvkondadele ei hävitaks, ei mürgitaks ära, ei muudaks madalamaks selle pinnase viljakust,” ütleb ta.
Rõõm perest ja mesilastest
“Abikaasa on kohaliku metsavahi tütar. Kas ta jäi mulle jalgu või pani ta jala ette, et mina komistasin, aga ta on kaheksalapselisest perest, visalt kasvanud,” kiidab Leo abikaasa Helgit, kellega koos on elatud juba 57 aastat.
Leol ja Helgil on neli last. Tütardest Riina töötab giidina Lahemaa rahvuspargis, Miia Saku koolis, Reet spoonitehases. Perepoeg Riivo, keda isa nimetab ka vanapoisiks, on praegu kodune. Lapselapsigi on neli, tasapisi tulevad juba lapselapselapsed.
Luuba talu õel hakkab silma kaheksa taru. Mullu sai peremees neist 120 liitrit mett. “See on tagaväljal, puhas piirkond. Nende lennuulatus on kaks-kolm kilomeetrit,” räägib peremees mesilaste kohta, kellega ta tegeleb ka oma 85. sünnipäeval.
Leo sõrmed lõhnavad taruvaigu järele. “Ma põhimõtteliselt ei pese käsi. Ma arvan, et see on tervislik, kuigi ta teeb sõrmed pruuniks, sest kõik see on loodusest tulnud,” ütleb ta jutu lõpetuseks.