Kernu vallas Ruilas elav kirjanik Leelo Tungal: “Kuigi elu linnakorteris oleks kindlasti kergem ja mugavam, ei raatsi ma lahkuda kohast, mida pean oma päriskoduks.”

Kirjutate peamiselt lastest, aga mitte ainult lastele. Kui palju on teie lugudes teie endi kogemusi ja mälestusi? Millised on Teie enda eredamad mälestused Ruila põhikoolist?

Osa kirjanikest kirjutabki ainult enda lapsepõlvest, mõned otsivad enda ümbert huvitavaid süžeesid ja paljud toetuvad fantaasiale. Mina olen selline “segatüüp” – mulle meeldib küll ka fantaseerida, kuid nii mõnedki sündmused ja prototüübid on mu raamatutesse tulnud nii minu enda kui ka mu laste ja nende sõprade elust. Olustik küll muutub, kuid laste ja nende vanemate suhted jäävad teemana aktuaalseks läbi aegade. Kõige rohkem olen mälestustele toetunud oma lapsepõlveraamatutes “Seltsimees laps ja suured inimesed” ning “Samet ja saepuru” – need on läbinisti autobiograafilised jutustused, milles on nimedki muutmata. Kolmas osa on mul käsil juba pikemat aega – kahjuks olen võtnud enda kanda liiga palju igasuguseid kohustusi, mis takistavad rahulikku töössesüvenemist.
Aga ka mu lasteraamatutes on motiive ja peegeldusi Ruila koolist, kuhu saabusin kümnepäevase beebina otse sünnitusmajast. Õpetajate lapsena puutusin koolieluga igapäiselt kokku juba mudilasena – eriti meeldis mulle siis õhtuti juttu puhuda suuremate lastega, kes elasid argipäeviti internaadis. Ma ei teagi, mitu põlvkonda meie perest on Ruila kooliga kokku puutunud, aga ema juttudest mäletan, et mu vanaema Mari Israelgi oli mitu talve Ruila koolis käinud, ja eks ema ise alustas ka oma haridusteed samas, ilmselt selles kõige vanemas tares, millest võib hägusalt aimu saada vaid väga vana foto kaudu. Mina olin siis kolmas, mu tütred neljas ja esimeses klassis õppiv tütretütar juba viies põlvkond siin Ruila koolis.

Millal Teis küpses otsus, et teist peab saama eesti filoloog ja just nimelt Tartu ülikoolis?

Kirjandus oli maast madalast mu kiindumuseks: lugesin raamatuid juba nelja-aastase tirtsuna ja salmikesi olin hakanud leiutama veel siis, kui kirjutada ei osanud. Tallinna 42. keskkoolis, kuhu ma pärast Ruila 8-klassilise kooli lõpetamist läksin, oli meil väga hea kirjandusõpetaja, kes pidas loomulikuks seda, et minust saaks eesti filoloog just Tartu ülikoolis, mille temagi oli omal ajal lõpetanud. Ja kuna mu esimene luulekogu “Kummaliselt kiivitajad kurtsid” ilmus kohe pärast keskkooli lõpetamist, siis ei tekkinud mul mingeid muid plaane.

Lugesin raamatuid juba nelja-aastase tirtsuna ja salmikesi olin hakanud leiutama veel siis, kui kirjutada ei osanud.

Tartut pean armsaks tänini – seal tuleb alati tunne, nagu oleksin praegugi kahekümnene ja võiksin rahumeeli jälle tudengina auditooriumisse astuda. Õnneks pole ma praeguseid tudengeid sellega ehmatama tikkunud.

Te olete töötanud eesti keele õpetajana. Millised on õpetajatöö võlud ja valud?

Olen olnud õpetaja nii Ruilas kui ka Tallinna 36. keskkoolis, ning miskipärast on mul alati õpilastega vedanud – nende hulgas on olnud küll viguriväntasid ja kavalpäid, aga mitte pahatahtlikke. Tegelikult meeldis mulle koolis töötada, aga õige peatselt taipasin, et see on amet, millele tuleb pühenduda kogu hingega – kirjanikutööd on selle kõrvalt tänapäeval teha väga raske, kui mitte võimatu. Ilmselt oli Peterson-Särgava ja Parijõe ajal see kergem. Mulle näib, et praegu on õpetajad väga koormatud ka bürokraatiaga – lausa imetlusväärt, kuidas nad veel ka igapäevase e-koolitööga toime tulevad.

Seitsmekümnendatel olite Te nooremtoimetaja ajakirjades Pioneer ja Täheke. Millised olid need ajakirjad tänaste lasteajakirjadega võrreldes?

Jah, Pioneeril ja Tähekesel oli algul ühine toimetus ning mina sattusin sinna tööle juba tudengina – Jaan Rannap võttis suviti endale paar kuud kirjutamispuhkust ning teda sellal asendanud Andres Jaaksoo töölaud ootas noort filoloogi, kes tegeleks Pioneeri Kirjalaste Klubi ja Tähekese Postipaunaga. Pärast ülikooli lõpetamist pakuti mulle nooremtoimetaja kohta ja esialgu pidasin seda ametit Pirita koolis õpetajatöö tegemise kõrvalt. Pioneer oli ajakiri, milles olin kümneaastasena teinud oma debüüdi: seal ilmus mu luuletus “Meie kool”, millest nüüdseks on saanud Ruila kooli laul. Mõlemas ajakirjas pidi tollal muidugi ilmuma ka “poliitiliselt korrektseid” materjale, kuid selle kõrval ilmus rohkesti ka head lastekirjandust – nii proosat kui ka luulet. Teadagi ei saa tollaste lasteväljaannete trükitehnilist poolt praeguste ajakirjade omaga võrrelda, kuid usun, et paljud lapsed leidsid sealt rohkesti põnevat lugemist – olgu siis järjejuttudena ilmunud Holger Puki “Roheliste maskide” või Jaan Rannapi Agu Sihvka lugude näol: “Kui ikka kõik ausalt ära rääkida, nagu oli…”

Kaheksakümnendate alguses olite Nukuteatris kirjandusala juhataja. Kas huvi nukulavastuste vastu kasvas välja tööst lasteajakirjadega?

Nukuteatri-ajajärk oli minu jaoks väga huvitav tükk minu elust. Oma esimese teatrielamuse olin nelja-viieaastasena saanud just sellest Laia tänava majast ning kui kolmkümmend aastat hiljem kutsus tollane peanäitejuht Rein Agur mind nukuteatrisse kirjandusala juhatajaks, siis ei jäänud ma väga pikalt mõtlema. Minu abikaasast oli saanud Agurile lausa “ihuhelilooja”, kes kirjutas muusika nii “Väikesele Illimarile”, “Toome helvestele” ja paljudele teistelegi lavastustele, ning kui lavastaja kuulis, et olen parajasti vabakutselise seisuses, leidis ta, et võiksin hakata tegelema teatri repertuaariga. Tollal oli teatri direktoriks üks mu lapsepõlve lemmiknäitlejaid Ants Kivirähk (Andruse isa) ja nukke liigutasid samuti minu jaoks tuttavate nimedega näitlejad: Malle Peedo, Helle Laas, Olaf Paesüld ja Oskar Liigand. Teatri kroonimata kuningaks oli muidugi Hendrik Toompere – tänapäeval peab ilmselt ütlema seenior seenior.

Üheksakümnendate alguses kirjutasite Te sõnad eurolauludele “Muretut meelt ja südametuld” ning “Nagu merelaine”. Kust tuli impulss? Kas hinges kripeldas, kui Eurovisiooni võitis kümmekond aastat hiljem hoopis “Everybody”, mille sõnad on Maian Kärmaselt?

Lauluvõistluste puhul on initsiaatoriteks tavaliselt ikka muusikud – nii mõnigi neist kombineerib ise valmis ka teksti, sest enamasti on selle asjaga alati suur rutt. Andres Valkoneniga, esimese Eesti eurolaulu konkursi võitjaga, sidus mind koostöö, mis algas juba tudengipõlves. Andres pakkus esimesele võistlusele kahte laulu – teisele tegi sõnad Ott Arder –, ning võistluse eripäraks oli see, et absoluutselt kõiki laule esitas nooruke Janika Sillamaa. Janika oli ja on väga andekas muusik, aga kahtlemata oli tal väga raske ühtejärge esitada erinevaid tekste ja meloodiaid. Lausa imetlustväärt, kui hästi ta selle raske ülesandega toime tuli! Ida-eurooplaste eelvoorust pääsesid tollal hääletusega edasi enamjaolt endise Jugoslaavia riikide esinejad.

Lõuna-Eestis ringi sõites saan aru, et sealne rahvas võib pidada Harjumaad lamedaks, igava loodusega paigaks.

Ivar Mustaga (muide, praegu ka Kernu valla elanikuga) tutvustas mind Silvi Vrait ajalehe Eesti Maa toimetuses, kus ma 1993. aastal töötasin kultuuritoimetajana, Silvi aga koostas tollal nädalalehe tarvis horoskoope. Ivar tõi kaasa kassetilindi meloodiaga, millele oli kiirkorras – järgmiseks päevaks – vaja teksti, et Silvi saaks seda kohalikus voorus esitada. Kui 1993. aasta eurolaulu tekstile esitati üsnagi kummalisi tingimusi – näiteks nõuti heliliste häälikute üliküllust ja sibilantide puudumist – , siis Ivarile tehtud “Nagu merelaine” tekst läks käiku täpselt sellisena, nagu ma ta hilistel öötundidel kirja panin. Silvi esitas laulu nii Tallinnas kui ka Dublinis briljantselt, nii et mitmed ennustajad tõotasid “Merelainele” vähemalt kolmandat kohta – minagi andsin enne finaalkontserti oma elu esimese ingliskeelse intervjuu BBC korrespondendile –, ning pettumus oli ikka tohutu, kui punktide jagajad osutusid meie suhtes nii kitsiks. Tegu oli ju perfektse euroballaadiga, nagu neid mäletasime varasemast ajast! Mäletan, kuidas Ivar lausus kulmu kortsutades: “Ahah, nüüd ma sain aru, millise malli järgi praegu tuleks eurolaule kirjutada!”

Teilt on ilmunud üle neljakümne luuleraamatu. Milline neist on Teile endale kõige armsam ja miks?

Täiskasvanutele mõeldud luuleraamatuid on mul siiski vaid kümmekond, viimasel ajal olengi kirjutanud rohkem lastele. Aga kõige armsamat raamatut nimetada on tegelikult võimatu – nii, nagu ei saa emad öelda, missugune laps on neile kõige kallim. Mul on kaks suuremat koondkogu – “Käsi on valge ja süsi on must” ning “Täisminevik”, millest mahukam on viimane, kirjastuse Tänapäev kaudu ilmunu, kuid “Käsi on valge” on minu jaoks tähtis ja armas just seetõttu, et selle käsikirja pani oma nägemuse järgi kokku mu abikaasa Raimo Kangro, kes kahjuks ei jõudnud raamatu ilmumise üle rõõmu tunda…

Mida on vaja selleks, et sünniks üks ilus luuletus?

Küllap igal kirjanikul on omad kombed ja eelistused nii koha kui ka aja suhtes, kuid arvan, et kõige olulisem on ikkagi võimalus töötada rahus ja vaikuses. Vahel võib ju mõni kujund või mõte pähe tulla nii metsas kõndides kui bussis istudes, aga selle edasiarendamine ja kirjapanek jääb ikka sellisesse hetke, kui on võimalik omaette olla.

Mis tunded Teid valdavad, kui Te kuulete kedagi oma luuletusi deklameerimas?

Oma luuletuste esitamist on päris põnev kuulata-vaadata. Lapsed teevad seda enamasti paremini kui kirjanikud ise. Viimased toredad mälestused on mul pärit oktoobrikuiselt kohtumiselt Müncheni Eesti kooliga, kus nii mõnigi laps põristas küll deklameerides saksapäraselt r-i, kuid kõik esinemised olid siirad ja ilmekad. Kõige emotsionaalsemat reaktsiooni sain tunda Narva Vanalinna riigigümnaasiumis, kus üks pisike tüdruk, kelle temperamentset esinemist kiitsin, hüüdis mind rõõmsalt kaisutades oma emakeelele üle minnes: “Davaite tselovatsja! (Hakkame suudlema!)”

Inimesed kipuvad maalt linna, aga teie olete leidnud rahu Ruilas. Mis on see jõud, mis Teid siin hoiab?

Jah, pärast mehe surma soovitasid paljud sõbrad mul linna kolida, aga kuigi elu linnakorteris oleks kindlasti kergem ja mugavam, ei raatsi ma lahkuda kohast, mida pean oma päriskoduks. Lõuna-Eestis ringi sõites saan aru, et sealne rahvas võib pidada Harjumaad lamedaks, igava loodusega paigaks, aga egas inimesed ela ainult turismiobjektidel, ja meie kandil on oma võlu ja ilu olemas! On küll kohutavalt kahju, et kolhoosiajal muudeti imeilus jõepais Ruila koolimaja ees ilmetuks kraaviks, aga ega tollal polnud kohalikul rahval mingit õigust oma kodupaiga kaitseks välja astuda. Õnneks jäi siiski täide viimata plaan Ruila park karjamaaks muuta – aga 70ndate aastate alguses sellest igatahes kõneldi. Mäletan, kuidas kõndisin pärnadevahelisel teel ja mõtlesin, kuidas saaks siinset loodust kaitsta. Parajasti ootas Andres Valkonen oma tollal veel nimetule meloodiale teksti – ja laul sai pealkirjaks “Las jääda ükski mets”… Nojah, eks see meie park ole küll üksjagu metsistunud, kuid ometigi on siin oma eriline aura.
Ruilas on alati olnud meeldiv ja tasakaalukas põlisrahvas ja ka uustulnukatest on siia pidama jäänud ikka rahumeelsemad ja sisukamad inimesed, kellega on huvitav kõnelda ja kes on hädakorral valmis üksteisele appi tulema.

Teil on kolm tublit tütart – Maarja, Kirke ja Anna-Magdaleena. Mida olete enim rõhutanud tütreid kasvatades ja mida õpetate nüüd lastelastele?

Präänikut, piitsa ja präänikut! Ei noh, las ikka mõni asi jääda ka omateada!

Teie lapsepõlve teemadel on valmimas ajalooline mängufilm “Seltsimees laps”. Kust pärineb filmi idee? Kuidas filmivõtted seni sujunud on? Kui tihti Te võtteplatsil nõu ja jõuga abiks olete? Milline on “Seltsimees lapse” laiem sõnum kinokülastajaile?

Stsenaariumi kirjutas noor režissöör Moonika Siimets minu kahe eespool nimetatud lapsepõlveraamatu põhjal. Ma ise poleks sellega kindlasti hakkama saanud, sest kõik lood ja kõik tegelased on minu jaoks siiani olulised, kuid teadagi poleks neist pooltki saanud ajaliselt suruda stsenaariumi raamesse. Minu meelest on režissöör peamise ära tabanud ja väga tähtis on ka see, et tal on hea huumorimeel – ilma selleta ei saaks “Seltsimees lapsest” filmi teha. Mõnes kohas tegin küll täpsustusi ja parandusi, millega Moonika on kenasti arvestanud. Väike “mina” ehk Helena-Maria Reisner olevat väga vapper ja arukas näitleja.
Mul on küll kahju, et Ruila koolimaja asemel näeme filmis hoopis Muuga mõisakooli – aga lohutan ennast sellega, et kes teab, kui palju tüli oleks filmimine meie mail tekitanud, viimasel ajal on siinsete helitaustade kujundamine jäänud sillaehitajate hooleks. Aga sisuliselt on ikkagi tegu sündmustega, mis toimusid Ruilas. Loodan, et välismaalased (ja ka meie oma noorem sugupõlv) saavad seda filmi vaadates aru, et ka 50ndatel aastatel, rusuval Stalini ajal, ei elanud Eestis ainult metsavennad ja kommunistid, vaid ka tavalised ausad inimesed, kes tahtsid elada, töötada ja üksteisest hoolida.