14. märtsil pälvis Leelo Tungal tänavuse Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia lastekirjanduse kategoorias teosega „Hallooo!“, mis on südamlik ja sümpaatne luuleraamat. Harju Elule pajatas Tungal oma tegemiste kohta järgmist.

Mis on see säde, mis paneb lastele luulet kirjutama?

Kui uskuda mu vanemate meenutusi, siis hakkasin luuletusi välja mõtlema juba siis, kui veel kirjutada ei osanud: ma olevat nimelt tavatsenud neile oma väljamõeldud salmikesi deklameerida. Hiljem, teises-kolmandas klassis, hoidis ema silma peal, et ma oma värsid ka kirja paneksin. Enda meelest kirjutasin ma siis tõsistest asjadest “nagu suured inimesed”.
Aga arvan, et ega tegelikult olegi suurt vahet, kas kirjutada lastele või täiskasvanutele: tähtis on see, et sul on soov oma mõtteid, tundeid ja tähelepanekuid teistega jagada. Lastega on kergem ja huvitavam suhelda – nad on siiramad ja mõnes mõttes ka originaalsemad.
Tartu ülikooli tudengina töötasin suviti ajakirjade Täheke ja Pioneer ühistoimetuses ning siis ilmusid ka mu esimesed lastele mõeldud luuletused, esimese lasteraamatuni jõudmine võttis tollal – 1970ndatel aastatel – kaua aega, noorel autoril polnud siis kerge kirjastuse uksest sisse pääseda. Rohkem hakkasin lasteluulet kirjutama siis, kui mul sündisid juba oma lapsed, kes andsid rohkesti inspiratsiooni ja olid samas ka mu esimesteks “kontroll-lugejateks” ja kriitikuteks.
Nüüd on mul juba kaks lapselapsest “sädet”, kes pakuvad uusi teemasid ja probleeme. Ja muidugi hoiavad mind kaasaegsete teemadega kursis ajakirja Hea Laps lugejad ja koolilastest kaastöölised.

Millal valmis “Hallooo!” esimene luuletus, millal viimane?

Kõik selle raamatu värsid on kirjutatud 2015.–2017. aasta jooksul, täpseid kuupäevi ma tavaliselt kirja ei pane. Aga seda tean küll, et viimasena sai kirjutatud luuletus karust, kes vajab Euroopas ringi rändamiseks ainult ühe sõna – mesi – tõlget. Nimelt kirjutasin selle Varssavis 2017. aasta mais toimunud üle-euroopalise luulepäeva tarvis. Kahjuks ei saanud ma ise sellest luulepäevast osa võtta, sest see langes just samale ajale, kui lendasin Toronto Eesti kooli kutsel Kanadasse.

“Hallooos” on kokku 53 luuletust. Milline nendest on Teile endale kõige armsam?

Nagu ei saa oma laste kohta öelda, kes neist on armsaim, nii ei oska ma ka luuletusi lähemateks ja kaugemateks lahterdada. Aga viimasel ajal olen kohtumistel ette lugenud kõige rohkem ikka selle raamatu nimiluuletust, mis pajatab titast, kellel oleks oma perega suhtlemiseks hädasti vaja nutitelefoni. Täiskasvanud on kanged laste telefoni- ja arvutikasutust kritiseerima, kuid kas me ise pole samamoodi elektronisõltlased?

Kas paberile on pandud juba luuletused järgmise kogu tarbeks? Kui jah, siis millal see ilmuda võiks?

Minu luuleraamatud valmivad tavaliselt tasapisi – kui neid on juba parasjagu arvutisse kogunenud, siis alles hakkan mõtlema luulekogu koostamisele. Praegu on uusi värsse veel liiga vähe selleks, et luuleraamatule mõelda.

Te olete tegelenud ka proosa kirjutamisega ja tõlgetega. Millised on praegu pooleliolevad asjad?

Mul on pooleli üks lastejutustus ja samal ajal on käsil veel ooperilibreto kirjutamine. Peale selle olen lubanud tõlkida ühe vahvate piltidega värsiraamatu, kuid sellega pole veel kuigi kaugele jõudnud. Kõik need on minu jaoks väga huvitavad ja olulised tööd, aga ei tahaks enne õhtut hõisata – kõigepealt tuleb lood ja laulud valmis kirjutada.

23. märtsil esilinastub kinodes Teie lapsepõlvest pajatav film “Seltsimees laps”. Kas mõni Teie raamat võiks pakkuda ainest veel filmistsenaariumiks?

“Seltsimees lapse” valis välja noor režissöör Moonika Siimets, kellega me klappisime algusest peale suurepäraselt, nii et usaldasin talle hea meelega oma lapsepõlvetriloogia põhjal stsenaariumi kirjutamise – mul endal olnuks kahju loobuda paljudest teemadest ja tegelastest, ja kolme raamatu peale koguneb neid tegelasi juba lausa pika seriaali jagu. Filmitöö on väga kollektiivne kunst ja üksteisest arusaamine on seejuures äärmiselt tähtis. Kui Moonikal tulevikus tekib tahtmine koostööd teha, siis olen kahtlemata nõus. Aga praegu tunnen ennast natuke kõhedalt, kuna pole harjunud olema sellise pideva tähelepanu fookuses, nagu seda filmimaailm nõuab. Tahaks olla rohkem omaette ja teha oma kirjatööd.