Juris Smalinskis (45) alustas 26. juunil Leedu-Läti piirilt rannikumatka põhja poole. 2. septembril jätkas ta Lääne-Eesti rannikualadel. Lätlane soovib nõnda luua Baltikumi pikima matkaraja – ühtekokku 1170 kilomeetrit.

Kolmapäeva hommikul sirutas Smalinskis selga juba Padise kloostri ees. Sealt edasi viis teekond Harju-Madise kirikusse ja Paldiski linna – ühtekokku 20 kilomeetrit, mille peale kulus viis hommikutundi.
Kolmapäevasteks saatjateks olid ränduril metsamehest kaasmaalane Juris Vemanis, Haapsalus taimetoidukohvikut pidavad Beguta Kevvai ja Liisi Ansip, Lääne-Harju Koostöökogu aktivistid Kerli Lambing ja Ede Teinbas, ettevõtluskoolitaja Ege Jaanso ning Harju Elu ajakirjanik.

Retke vältel on Smalinskise kaasrändurid vahetunud. Suurim seltskond – 45 matkajat – saatis teda ühel Põhja-Läti lõigul. Tõstamaa-Matsi lõik Pärnumaal tuli mehel seevastu läbida omaenda seltskonnas ehk üksinda.

1170 kilomeetrit

Kust ikkagi on pärit idee nii Läti kui Eesti läänerannik jalgsi läbida? “Paljud inimesed, kes Lätis turismiga tegelevad, unistavad ultrapikast matkarajast,” ütleb Smalinskis.
Seni on Läti matkarajad piirdunud kolme, viie, kümne, 20 või 25 kilomeetriga. “Lätis ei ole ühtegi saja kilomeetri pikkust matkarada,” tunnistab Smalinskis.

Seetõttu käivitas mees sõpradega matkaraja projekti, mis algaks Leedu-Läti piirilt Nida külast. Sealt piki rannikut Ainažini-Heinasteni Eesti piiril on 550 kilomeetrit, mille läbikõndimist ta alustas tänavu 26. juunil.

Smalinskis saatjatega Padise valla metsateel. 

Sellest on Smalinskisele aga veel vähe. 2. septembril jätkas ta matka Heinastest piki Eesti läänerannikut, sihiks Tallinna sadam. Nõnda lisandub veel 620 kilomeetrit, ühtekokku seega 1170.

See oleks konkurentsitult Baltikumi pikim matkarada, andes silmad ette näiteks 820-kilomeetrisele Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkateele ning “kõigest” 371-kilomeetrisele Oandu-Ikla rajale.

Käesoleval nädalal läbib lätlane viimast etappi ehk Harjumaa rannaala. Pingutuste kroonina jõuab ta 1. oktoobri pärastlõunal Tallinna sadamasse ning 1170 kilomeetrile ongi joon alla tõmmatud.

Miljoni euro projekt

Läti ja Eesti läänerannikut on Smalinskis läbinud 18–30-kilomeetriste lõikude kaupa. Iga päeva õhtul otsib ta omale öömaja, suhtleb Skype’i teel lastega ning teeb laptopis kokkuvõtte päeva jooksul kuuldust ja nähtust.

Smalinskise retk on nimelt osa aastatel 2017-2019 teostatavast projektist, mille tarbeks Euroopa Liidu piirkondadevahelise koostöö programmist Interreg eraldati 926 277 eurot. Projekti partneritelt saadakse veel 163 460.

Nida-Tallinna rajale pannakse viidad ja infotahvlid, tõmmatakse puudele värvitriibud, et tuleviku matkajad ära ei eksiks. Teatud vahemaade taha tulevad varjualused laudade ja pinkidega, kus inimesed saavad jalga puhata, keha kinnitada ja lihtsalt end mõnusalt tunda. Antakse välja teatmik, kus rada on jagatud 50 lõiguks. Iga lõigu kohta on teatmikus lehekülje jagu teavet.

“Pärnumaal ja Läänemaal on kõik omavalitsused, turismiettevõtjad ja vaatamisväärsuste haldajad, kes mere äärde jäävad, kohtunud Eesti-poolsete projektijuhtidega, et märkida maha see rada kaardile, kust üldse on võimalik kõndida ja kust ei ole,” räägib Ede Teinbas.

Interregi programmi osas tuleb mängu aga huvitav nüanss. “Harjumaa ei olegi projekti abikõlblik piirkond. Tegelikult oleks pidanud see matkarada lõppema ära Nõval, aga kuna programmi sekretariaat oli nii lahke ja lubas maksta Jurise matka kuni Tallinnani välja – tema majutuse ja palgaraha –, siis loomulikult meie omavalitsused ja meie kohalikud Leader tegevusgrupid ja Põhja-Eesti Turism ja Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus võtsid sellest pakkumisest kohe hooga kinni,” selgitab Teinbas bürokraatia keerdkäike.

Kui palju inimesi hakkab Läti-Eesti rannikumatkarada iga-aastaselt kasutama? “Neid, kes alustavad Nidas ja lõpetavad Tallinnas, ei ole eriti palju,” ütleb Smalinskis. Tema sõnul hakkavad matkajad rada nautima nädalavahetustel lühemate lõikude kaupa.

“Väga vahva mõõtmise moodus on mobiilpositsioneerimine. Võib-olla me saame rannikuala kaardistada niisuguse meetodiga,” arvab Teinbas, et nõnda saadakse ka teada, kui palju huvilisi rajal käib.

Smalinskis on tuleviku suhtes optimistlik. “Kui inimesed lähevad jala Santiago de Compostella kloostrisse Põhja-Hispaanias, siis miks nad ei peaks tulema Läti-Eesti matkarajale.”