Lastekaitsetöö ei ole ühiskonna silmis kõrgelt hinnatud amet, samuti ei ole seda ametit pidavad inimesed vääriliselt tasustatud. See on ka põhjuseks, miks vabanenud või uutele ametikohtadele on häid töötajaid raske leida.
Tallinna linnavalitsus muutis alates 1. veebruarist lastekaitse spetsialisti ametinimetuse ümber laste heaolu spetsialistiks. „Loodame, et nimemuutus juba iseenesest aitab kaasa sellele, et pered aina julgemini pöörduvad ise abi saamiseks meie poole ega ehmata hingetuks, kui saavad laste heaolu spetsialistilt esmakordselt telefonikõne või e-kirja,“ ütleb Tallinna kesklinna valitsuse lastekaitse talituse juhataja Marge Rungi.
Negatiivse kuvandiga lugudest enam on tarvis kajastada positiivseid kogemuslugusid, kus tänu lastekaitsetöötaja nõustamisele, sekkumisele ja abi osutamisele on mõne pere elu võtnud positiivse pöörde. See aitaks kaasa ka pereliikmete hirmude maandamisele, kui nad peaksid sattuma laste heaolu spetsialisti vaatevälja.
„Sageli kuuleme ka lapsevanemaid või pedagooge lapsi ähvardamas, et kui sa paremini ei käitu, ei õpi, siis kutsun sulle lastekaitsetöötaja. Tihti arvatakse siiamaani, et lastekaitsetöötaja on karistusi määravas rollis ja et enamasti me tegeleme laste perest eraldamisega,“ räägib Rungi. Tegelikkuses on aga laste heaolu spetsialisti eesmärk peresid toetada, nõustada, abistada ja teenustele suunata, et seeläbi toetada pereliikmete toimetuleku- ja sotsiaalseid oskusi ning aidata vanematel jätkata paremini ise oma laste eest hoolitsemist ja nende kasvatamist.
Laste heaolu spetsialist ei tegele kunagi ainult ühe pereliikmega, hinnatakse kõigi pereliikmete abivajadust, ja vajaduspõhiselt antakse abi. Kokkuvõtvalt on lastekaitsetöö eesmärk tagada laste heaolu laste koduses keskkonnas ja pereringis.
Lapsi eraldatakse peredest üha vähem
Viimaste aastate arengutest on kõige olulisem see, et lapsi eraldatakse peredest oluliselt vähem. Laste heaolu spetsialistil on palju enam võimalusi suunata pereliikmeid erinevatele teenustele (nt psühholoog, pereteraapia, perelepitus, pereteenistus) ja koolitusgruppidesse (nt „Imelised aastad“, „Dialoog laste nimel“, „Vanemluse ehituskivid“), et parandada vanematele vajalikke sotsiaalseid- ja toimetulekuoskusi. Seeläbi toetatakse vanemaid ise oma lapsi kasvatama.
Vanemad on ka ise ajas muutunud ning koostööaltimad ja paremini nõus abi vastu võtma. Varasemast oluliselt rohkem jõuab laste heaolu spetsialistideni infot perede kohta, kus esineb lähisuhtevägivalda, kuna inimeste teadlikkus lähisuhtevägivallast teavitamise kohta on märgatavalt tõusnud.
Lastekaitsetöö tegemiseks peab inimesel olema selleks kutsumus ja äratundmine, et laiast sotsiaaltöö spektrist on just lastekaitsetöö tema missioon.
„Meieni jõuab palju teateid ka läbi lasteabitelefoni, kuhu aina enam pöörduvad ka alaealised ise ja annavad teada murest kas enda perekonnas või sõbra perekonnas,“ räägib Marge Rungi arengutest. „Muidugi näeme ka meie oma töös koroonapandeemia tagajärgi ja mõju noortele. Siis oli ühiskond pikalt suletud ja noored ei saanud aktiivselt eakaaslastega koolis, trennis ega muus keskkonnas vahetult suhelda. Seetõttu on meil töös rekordiliselt enesehävitusliku käitumise ja suitsidaalsete mõtetega noori. Paraku on järjekorrad lastepsühhiaatri juurde väga pikad ja kiire psühhaatrilise abi kättesaadavus on olematu,“ tõdeb Rungi.
Lisaks heade spetsialistide nappusele on puudus ka teraapiagruppidest, kuhu sarnase probleemistikuga noori suunata. Samuti on märgatud varasemast rohkem vaimsete häiretega ja/või psühhiaatriliste probleemidega vanemaid, kes vajavad ise samuti tuge ja abi laste kasvatamisel, ning enamasti vajavad abi ja nõustamist ka kõik ülejäänud pereliikmed.
Kohtuvaidlused võtavad palju aega
Suure osa laste heaolu spetsialistide töökoormusest annavad kohtus laste hooldusõiguslikes küsimustes vaidlevad vanemad, mille menetlustesse kaasab kohus spetsialiste arvamuse andmiseks. Enamasti kestavad kohtuvaidlused pikalt ning kohtumäärusega ei lõpe vanemate vaheline vaidlus lastekaitsetöötaja jaoks sugugi. Armastusest vihkamiseni on tõesti väga lühike samm ja soov olla oma endise elukaaslasega/ abikaasaga läbi vaidluse ja riiu seotud veel pikki aastaid, on suur.
Kas kohtuvaidlustes osalemine on sisuline lastekaitsetöö või piisab, kui laste huve ja õigusi esindab kohtus lastele riigi poolt määratud esindaja? Või peaksid kohtumenetlustes osalema hoopis eraldi juriidilise ja lastekaitse erialase väljaõppega spetsialistid? Need on küsimused, milles võiksid riiklikul tasandil toimuda sisulised arutelud.
„1. septembril 2022 jõustunud riikliku perelepitusteenuse seaduse rakendamise vilju hakkame alles mõne aja pärast kogema, siis on näha, kas kohtusse hakkab jõudma senisest vähem laste hooldusõiguslikes küsimustes esitatavaid avaldusi,“ arutleb Rungi. Ka riik paneb järjest rohkem kohustusi kohalikule omavalitsusele ning kohustab tagama kõigi kodanike vajaduste rahuldamist.
Üks näide on puudeastme määramine, kus riik on võtnud seisukoha, et puuetega inimesi peaks olema ühiskonnas vähem ja nii määrataksegi puudeastmeid vähem või leebemalt, nt varasemalt sügava puudega inimene saab puudeastmeks raske või keskmine. Olenemata sellest, kas inimesel on puue määratud või mitte, võib tal olla ikkagi terviseseisundist või haigusest tulenev abivajadus, mille alaealiste puhul peab kaardistama ja abivajaduse hindama laste heaolu spetsialist, ning suunama lapse talle vajalikele teenustele. Ka elanikele vajalike teenuste pakkumine on pandud omavalitsuse kohustuseks.
Ametivaliku sobivus selgub töö käigus
Kindlasti peab lastekaitsetöö tegemiseks olema inimesel selleks kutsumus ja äratundmine, et laiast sotsiaaltöö spektrist on just lastekaitsetöö tema missioon. „Praktika on näidanud, et tööle asudes on inimesed üsna kiiresti jõudnud arusaamisele, kas antud valdkond neile sobib või mitte. Kellel on madal pingetaluvus või kes tahab iga pere juhtumi puhul võtta enda kanda lapsevanema rolli ja vastutuse, reeglina pikalt vastu ei pea. Mõnele inimesele võib lastekaitsetöö küll väga meeldida, kuid töö sisu kurnab ja väsitab inimest ning tekib kiiresti läbipõlemine. Nii ongi kujunenud, et alles jäävad töötajad, kellel koguneb lõpuks staaži kümme ja enam aastat,“ teab Rungi.
Lastekaitse talituse juhataja leiab, et igapäevane väikene võit töös on see, kui negatiivsete eelhoiakutega lapsevanem tuleb ikkagi vastuvõtule. Samuti, kui pere hakkab lastekaitsetöötajat usaldama ja on nõus abi vastu võtma. Rõõmu teeb antud töö juures ka see, kui vanem tuleb omal algatusel vastuvõtule ja annab teada, et teda julgustas hea kogemuse najalt pöörduma sõbranna, kolleeg või naaber. Hea kogemus innustab ka teisi pingutama ja astuma samme paremuse poole.