2. oktoobril sai Peeter Kivimäe 65-aastaseks. Neli päeva hiljem külastasid mehe Näkiallika talu Kuusalu meeskoor ja Rakvere meeskoor.

“Pidasime tema 65. sünnipäeva, laulsime seal koos, istusime, sõime-jõime, rääkisime ilmast ja maast. Miski nagu ei ennustanud, et niimoodi läheb,” meenutab Kuusalu meeskoori kauaaegne dirigent Ene Järvik.

Oktoobri keskel läks Kivimäe angiiniga haiglasse, sest mehel tekkisid hingamisraskused. Ta viidi kunstlikusse koomasse, tehti operatsioon. Algas paranemine.

25. oktoober oli pühapäevane päev. Kivimäe oli juba intensiivravi osakonnast tavapalatisse üle viidud. Mees võttis kõnesid sõpradele ja tuttavatele. Esmaspäeval oleks ta haiglast välja kirjutatud, aga…

Pühapäeva õhtul tabas Kivimäed kopsutromb, mis sai talle saatuslikuks. “Meile tuli see nagu välk selgest taevast. Keegi ei osanud seda aimata,” ütleb Järvik.

“Ta elas väga intensiivset ja väga kiiret elu. Ta tõesti nagu põles mitmel otsal. Ta tegeles saja asjaga korraga ja kogu aeg oli kiire-kiire. Ma tean, et tal olid aeg-ajalt südame rütmihäired ja ta oli olnud ka infarktiga haiglas, aga ta oli sealt alati välja tulnud ja jälle edasi tegutsenud,” lisab Järvik.

Tööriistamuuseum ja soomepoisid

Peeter Kivimäe sai tuntuks eeskätt kui Kuusalu valla Näkiallika kodutalu tööriistamuuseumi rajaja, kuhu ta kogus aastakümneid tuhandeid tööriistu üle Eesti. Kui palju täpselt, ei oska keegi öelda.

“See tööriistade kogus on tõesti aukartustäratav. Ta rajas läbi aastate juurde ruume, kus neid eksponeerida, aga osad tööriistad on lihtsalt hunnikus,” ütleb ülepõllu naaber Raul Valgiste, kes on Kivimäest Kuusalu Kroonika tarbeks videoülesvõtteid teinud.

Osad tööriistad Kivimäe ostis, osad kingiti talle. Mees käis ka vanametalli kokkuostupunktides. “Kui ta leidis metalli kokkuostust midagi huvitavat, mõne vana tööriista, siis oli tal kokkulepe, et ta võis selle endale saada tingimusel, et ta andis sama kaalu järgi metalli vastu,” meenutab Valgiste.

Vähem on teada, et Kivimäe pidas Näkiallikal ka soomepoiste muuseumit. Nimelt võitles Peeter Kivimäe isa teise maailmasõja ajal Soome armees Soome vabaduse eest.

Viimased kümme aastat oli Kivimäe soomepoiste pärimusühingu esimees. Ühingu juhatusse kuuluva Mati Blumfeldti sõnul oli Peeter väga hea juht.

“Pärimusühingu juhi ülesanne on soomepoiste sotsiaalhoolekande korraldamine, nendega läbikäimine, nende elu-oluga kursis olemine,” selgitab Blumfeldt. Ühingul on liikmeid saja ringis.

“Ta ehitas iga aasta suvel midagi juurde. Sel suvel tekkis pudelimaja, kus on tuhandeid pudeleid. Siis hakkas ta ehitama ka teatriruumi ja sai rõdud valmis, aga see kõik on veel pooleli,” räägib Järvik.

Laulukoori hing

“Peeter tuli Kuusalu meeskoori laulma 1994. aastal. Ta oli esimene tenor. Neist on meil kõige rohkem puudus, kuna tenorid on nii harvaesinev häälterühm,” kiidab Järvik.

Mõistagi käis Kivimäe laulupidudel, ka mullusel juubelilaulupeol. “Ta ehitas laulupeo jaoks ühe tohutusuure atribuudi, mille nimi oli kärbes, sellepärast et meeskooride repertuaaris oli üks laul, mille nimi oli “Ärategemise laul”, mis rääkis kärbsepesast. See oli mõistulaul, üsna keeruline,” räägib Järvik.

“Peeter otsustas, et selle laulu kiuste ta teeb kärbse, sellepärast et tema Näkiallika talul on igasuguseid asju, mis ta on ise meisterdanud, kuna ta on ise sepp ka. Kärbsel silmad põlesid, tiivad ja rattad olid all. Kui me laulupeo rongkäigus käisime, siis vedasime seda tohutusuurt kärbest järgi,” muheleb Järvik.

Kivimäe üheks viimaseks ettevõtmiseks oli Näkiallika tallu laululava ehitamine. Valmis sai lavaesine, tagasein, katusepealne. “Meie siis matustel laulsime selle laululava sisse,” ütleb Järvik.

Mis saab elutööst?

1. novembril kogunes Näkiallika talu õuele Peeter Kivimäe matustele mitusada inimest. Sissejuhatava kõne pidas riigikogu esimees Henn Põlluaas. Matusel viibis ka Soome suursaadik, samuti arvukate seltside ja ühingute esindajad, kuhu kadunuke oli kuulunud.

Soomepoiste muuseumi osas loodab Mati Blumfeldt, et pere peab seda edasi. Mis saab aga Kivimäe loodud tööriistamuuseumist? “Seda me siin kõik arutame. Keegi ei tea,” laiutab Ene Järvik käsi.

“Minul selle kohta andmed puuduvad, mis sellest täpselt saab,” ütleb ka Valgiste. “Matustel vähemalt ühes järelhüüdes oli küsimus, kas siis lapsed või keegi jätkab. Ega keegi lastest ei vastanud, kuid vähemalt pilgust võis välja lugeda, et mõni neist noogutas. Võib-olla keegi lastest võtab asja üle.”

“Aga sellise pühendumusega, nagu Peeter seda teinud on, see on tal elutöö olnud, seda ei saa vist päris eeldada või loota. Aga mine tea,” jätab Valgiste otsad lahtiseks.