5. aprillil avati Lääne-Harju vallas Padisel, Kloogal ja Leholas kolm uut toiduringluskappi. Lisaks teenindavad taolised toidujagamise kohad Lääne-Harju valla kogukondi veel Paldiskis, Laulasmaal ja Vasalemmas.

„See on rekord, varem toidukappe nii palju korraga kasutusele võetud ei ole,“ sõnas projekti eestvedaja, MTÜ Roheline Vald juhatuse liige, toidukappide idee ellukutsuja Kairi Niinepuu-Mark. 

„Toiduringluskappide projekti hoogne laienemine vallas näitab siinsete inimeste keskkonnateadlikkust. Just kohalike initsiatiiv on üha laieneva toidukappide võrgustiku taga,” põhjendas projekti levikut valla küladesse ja alevikesse Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat. 

Elul omad reeglid

Esimene toidukapp Eestimaal paigaldati ikka sinnasamma Lääne-Harju valda, Laulasmaale, 16. mail 2021. „Peale esimese kapi paigaldamist valideerisime seda, jälgisime, kuidas inimesed selle omaks võtavad. Väike hirm oli – ehk lüüakse juba esimesel ööl pikali. Või lõpetab tugev vihmahoog kapi elu,“ meenutab Niinepuu-Mark hirme esimese toiduringluskapi paigaldamisel. Et kõik hästi läks, loodetust isegi paremini – kohalikud tunnistasid selle kohe omaks – ei kõheldud toidukappi ka järgmistesse asumitesse paigaldamast. Enne aga tuuniti kappi ajakohasemaks. 

Praegu paigaldatavad toidukapid koosnevad kahest osast, ühe poole kapist moodustab külmik temperatuuritundlikuma toidu tarvis, teine on tavaline kapp. Ka on kapil nüüd oma, energiat andev päikesepatarei. Esimeste kappide paigaldamisel otsustati kehtestada ka reegel, et toit ei tohiks üle 24 tunni seista. Aga elu on teinud omad reeglid. Ja märksa karmimad. „Hirm, et toit võiks kapis rikneda, on asjatu – heal juhul seisab toit seal tund aega,“ teab Niinepuu-Mark. Kui toit kiiresti ringleb, on kapil järelikult palju kasutajaid, seda tuleb puhastada. 

Nii ühendatigi kolm osapoolt – omavalitsus, ettevõtjad ja kogukond – toiduringlusse. Ja seda mudelit on üritatud järgida igal pool Eestis. 

„Kappe hoiab puhtana selle tellinud kohalik MTÜ, ühte kindlat inimest selleks ei ole,“ räägib eestvedaja. Ka inimesed, kes kappi täidavad, hoiavad sel silma peal. 

Uued kasutajad

Kuigi toidujagamise kappidega tundub kõik lihtne olevat, kohalik kogukond toimetab nendega, ei saa ikkagi küsimata jätta: kes rahastab? Sest projekti eestvedaja, Kairi Niinepuu-Marki kinnitusel maksab üks toidujagamise kapp koos paigaldusega üle 6000 euro. 

„Läksime Keila linnavalitsusse palvega, et omavalitsus panustaks teatud summa. Osa raha iga kapi juures on tulnud energiaettevõtetelt, Alexelalt ja taastuvenergia eksperdilt Sunly. Ja alati tahame projektiga kaasata ka mõne kohaliku ettevõtte,“ kõneles eestvedaja. Keilas olid kohalikeks ettevõteteks Glamox ja Ensto. Nii ühendatigi kolm osapoolt – omavalitsus, ettevõtjad ja kogukond – toiduringlusse. Ja seda mudelit on üritatud järgida igal pool Eestis. 

Läbirääkimised käivad ka sotsiaalministeeriumiga. „Kui kapp on juba tarbijate kasutuses, soovime kindlasti, et ringlusse oleks kaasatud vähemalt üks toidukäitleja, mõni kauplusekett, söögikoht, kool, lasteaed. Näiteks Vasalemmas saadab kool igapäevaselt ülejääva toidu ära,“ sõnas Niinepuu-Mark.

Tarbijateks võivad olla kõik kohalikud elanikud. Nende hulgas on palju õpilasi. On aga ka pensionäre. „Eks see tarbimine, aga ka kapi täitmine ole tugevasti seotud meie mõtteviisiga,“ usub eestvedaja. Kapid aga täituvad, aktiviste tuleb juurde. Ka Padise kool on hakanud kohalikku kappi täitma. Järelikult kasvab ka tarbijate arv.  

Madala ökoloogilise jalajäljega lokaalne toidujagamine levib, usun Kairi Niinepuu-Mark. Lisaks toiduraiskamise vähendamisele võimendavad toidukapid kohalikku kogukonnatunnet, säästva mõtteviisi juurdumist ning sillutavad teed ka teistele ringmajandussüsteemidele.

Taastuvenergial töötavad toiduringluskapid asuvad lisaks Lääne-Harjule ka Raplas, Keilas, Põltsamaal, Põlvas ja Haapsalus. Loodud on üle-eestiline toiduringluskappide MTÜ-de võrgustik. Toidukapi igapäevaelu saab jälgida kohaliku piirkonna Facebooki lehel. →