Kuue aasta eest põlenud Kuusalu pastoraadi hoone on saanud uued sarikad ja kivikatuse, betoonist põranda ja vahelae. Remondiks on seni kulunud 150 000 eurot, kuid vaja oleks veel 350 000. Probleemiks on ka küsimus, mida hoonega taastamise järel peale hakata.

Oli 2014. aasta 24. aprilli õhtu, kui parasjagu pealinnas viibiv Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetaja Jaanus Jalakas sai kõne, et tema pastoraadihoone on süttinud.

Kirikuõpetaja lõi autole hääled sisse, et kiiresti sündmuskohale jõuda. “Tallinnasse oli suits näha, kui ma tulema hakkasin,” meenutab ta saatuslikku õhtut.

Ahastus ja entusiasm

“Tahm plahvatas mantelkorstnas. Mantelkorstnas on praod. Selle plahvatusega lõi ilmselt nendest pragudest sädeme tulikuiva planguvirna,” selgitab kirikuõpetaja tulekahju põhjust.

Jaanus Jalaka sõnul võeti ära saali ja söögitoa vaheline sein, et kahe väiksema ruumi asemele üks suurem saada. 

Põles peamiselt pastoraadi katusealune. “Algul see pilt sees ei olnud nii hull, aga siis läks hulluks, kui algasid lammutustööd. Tuli laed alla võtta, kuna pealtpoolt oli põlenud. Siis sai ka põrandad välja võetud, kuna kustutusvett oli nende alla läinud,” meenutab Jalakas.

Lammutustööde järel jäid pastoraadihoonest alles mantelkorsten ja seinad. Muinsuskaitse eritingimused hoone taastamiseks koostas arhitekt Aleksander Skolimowski.

“Tõsised ehitusfirmad ei ole mõne tuhande euro eest töötamisest huvitatud.”

Jaanuaris 2015 peeti sarikapidu, järgnevalt sai hoone kivikatuse. “Nüüd on betoonpõrandad, betoonvahelaed,” kiidab Jalakas Hardest Ehitus OÜ tehtud tööd.

Taastamistöödeks on seni kulunud ca 150 000 eurot. Sellest 50 000 tuli toetusena Kuusalu vallalt, 40 0000 kultuuriministeeriumilt, 40 000 Kuusalu koguduselt. Oma panuse andsid enam kui sada annetajat, kelle hulgast tõuseb esile Üle OÜ ligi 7000 euroga.

Puudu 350 000 eurot

Pastoraadi läänepoolses otsas paiknesid omal ajal kirikuõpetaja elutuba, kaks magamistuba ja kabinet. Idapoolses otsas olid kaks külalistetuba, loomaarsti tuba ja küla raamatukogu.

Ehkki otsatubadel on uued aknad ees, pole remondiga seinteni jõutud. Otsatubadesse ei ulatu ka uus betoonpõrand. Pole laudpõrandatki, sest see kisti põlengu järel üles. Kuna laudu ülesvõtmise ajal ei nummerdatud, on tagasipanek raskendatud, sest vanad lauad on nagu legoklotsid – igaüks isesugune.

Hoone keskel paiknevast saalist ja söögitoast on kokku ehitatud üks suur saal. Sealgi puudub siseviimistlus. 1970. aastatel valminud elektrikilp ootab väljavahetamist. Mantelkorstnasse tuleb kaks tavalist WC-d ja üks inva-WC, kuid hetkel turritavad seal kõigest vee- ja äravoolutorud.

“Raha on vaja. Päris kalliks läheb,” selgitab olukorda ehitusfirma Similar OÜ esindaja Ranno Pool ja tunnistab täiendavat kitsaskohta: “Siin on muinsuskaitse ettekirjutused, aga meil ei ole muinsuskaitselitsentsi.”

Esialgne taastamiskalkulatsioon oli pool miljonit eurot. “Kui põranda, vahelae ja katuse peale on kulunud 150 000, eks siis 350 000 läheks veel vaja,” arvab Laurentsiuse Seltsi juht Sulev Valdmaa.

Ta toob näiteks, et ainuüks pastoraadi suurde saali avanevate uste restaureerimiseks kulub 10 000 eurot. “Me ei saanud möödunud aastal selle peale mõtlema hakatagi. Uksed on lihtsalt puhtaks pestud.”

Entusiasmi vaibudes on rahadega aga kitsas käes. Saksa organisatsioon Baltische Baudenkmäler e.V. toetas taastamistöid eelmisel aastal 3000 euroga. Erakondadest on pastoraadile õla alla lükanud EKRE, kes 2018. aastal eraldas 4000 eurot fassaadi värvimiseks ja kellelt tänavu saadakse veel 10 000.

Tulevikus orelikeskus?

Kultuuriväärtusliku hoone taastamiseks saab annetada MTÜ Laurentsiuse Seltsi kontole EE871010220114903012 märksõnaga “pastoraat”.

“On võimalik kirjutada taotlus muinsuskaitseametile ja muidugi ka kultuuriministeeriumile, aga nendega saab nii vähe raha. Tõsised ehitusfirmad ei ole mõne tuhande euro eest töötamisest huvitatud,” kurdab Valdmaa. Mees loodab, et ehk paneb õla alla vabariigi valitsus.

“Kuusalu vald on muutunud halliks ja masendavalt proletaarseks.”

“Mitte et raha ei ole või on, vaid valgust ja sära on vaja Kuusallu, kirikaeda, alevisse, küladesse, et inimese hing oleks valgem,” arvab seevastu pastor Jalakas. “Ma ei tea, mis on põhjus, aga Kuusalu vald on muutunud halliks ja masendavalt proletaarseks.“

Probleemiks on ka majale rakenduse leidmine. “Üldiselt on meil konseptsioon puudu, mis hoonest täpselt saab. On mitmeid mõtteid olnud, kaasaarvatud orelikeskuse idee,” jätkab kirikuõpetaja.

Sulev Valdmaa ühes pastoraadi otsatubadest, kus 19. sajandil paiknes Eduard Ahrensi kabinet. Fotod Andres Tohver 

Orelikeskuse idee käis välja organist, produtsent, pedagoog ja festivalide juht Andres Uibo. “See ei tule mitte selline nagu Amsterdamis, kus on hästi palju oreleid, vaid teistsugune. See võiks olla koolituskeskuselaadne,” arvab Jalakas.

Kuusalu pastoraat

1792–1798 ehitati pastoraadihoone
1837–1863 elas ja töötas seal eesti kirjakeele uuendaja Eduard Ahrens
1940 natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt, järgnevalt oli majas rahvakohus, raamatukogu, koduloomuuseum ja korterid
1990 tagastati kogudusele, mis kasutas seda kantseleina, pühapäevakoolina ja humanitaarabina saadud riiete müügipunktina
2014 sai kannatada tulekahjus