Taliharjapäev toob talve poolitajana õigete kommete järgimisel õnne ja tervist meestele, seakasvatajatele, lausa tervele perele. Küünlapäev, 2. veebruaril, aga naistele – see on naiste püha.
Nii kõneleb Eesti vabaõhumuuseumi lõimumis- ja sotsiaalsete programmide juht Einike Sooväli (pildil). Eesti rahvakalendris oli naiste pühasid aastas neli: peale küünlapäeva veel maarjapäev, vastlapäev ja kadripäev. Neil pühadel võisid Einike Soovälja kinnitusel naised kõrtsi minna, kangemat tarbida, tantsida ja laulda. Ja mis oli lubatud, seda ka tehti. Mehed pidid küünlapäeval tegema aga naiste töid, hoidma kodu korras, kantseldama lapsi.
„Küünlapäev polnud ainult Eesti rahvakalendris tähtis püha. Mõnes riigis, näiteks Saksamaal ja Inglismaal tähistas küünlapäev jõuluaja lõppu. Nii oli see ka Eestis mõnel pool, näiteks saartel,“ teab Sooväli. Sel päeval söödi pidulikumalt – küünlapäev lõpetas jõulud, algas jälle hall argipäev.
Kombed küünlapäeval
Kust need pühad alguse said, ega seda täpselt teata. Bütsantsis, kus seda arvatavalt esimesena tähistama hakati, olla uskumuse järgi mindud sel päeval koos 40 päeva vanaks saanud Jeesus Kristusega esimest korda kirikusse ja seal… olid küünlad iseenesest põlema süttinud. Legendid ebatavalisest sündmusest läksid levima, jõudsid paljudesse maadesse. Millal Eestis küünlapäeva tähistama hakati, ega sedagi aega pole Einike Soovälja kinnitusel võimalik täpselt öelda. Tõenäoliselt jõudis see päev Eestisse koos ristiusuga.
Kindlasti tuli sel päeval juua punaseid jooke. Täiskasvanud naised segasid viinale punaseid marju sisse, tüdrukutele tehti jõhvikamorssi. See andis punase jume. Punane jume oli aga sajandeid maarahva ilu ideaaliks, näitas, et naine on terve, jõuab tööd teha ja lapsi ilmale kanda. Sellise naise peale võis loota.
Sel päeval söödi ka pidulikumaid toite: tanguputru sealihaga ja valget saia. Ka tähistati päeva mitmesuguste rituaalidega, näiteks veel 19. sajandilgi kõrvetati künnihärgade sarvi. Uskumuse kohaselt tegi see loomadest rahulikumad adravedajad. Veel usuti, et küünlapäeval valmistatud küünlad põlevad eredama leegiga ja kauem. „Küünlapäeval ei käinud naised kõrtsis ainult punast veini joomas, sel päeval hakati seal töölisi, tallu suilisi kauplema. Mõeldi juba suvele,“ meenutab teadur esivanemate kombeid.
„Ka õmblemine oli küünlapäeval soositud. Nõelapistmine tegi uskumuse järgi huntide silmad pimedaks,“ räägib Einike Sooväli esivanemate uskumistest. Ehk peaksid tänasedki lambakasvatustalude perenaised sel päeval õmblustöö ette võtma?
Küünlapäev muuseumis
Eesti vabaõhumuuseum on juba aastaid küünlapäeva tähistanud. „Sel aastal on plaanid aga varasemast mitmekesisemad. Tahame näidata naise rolli ja selle muutumist läbi aja,“ räägib Einike Sooväli. Härjapea talus plaanib peretütar minna ülikooli arstiks õppima. Aastanumbriks kirjutati siis 1925 – Tartu ülikoolis said ka naised juba kümme aastat meestega võrdsetel alustel haridust. Kõik pole sellega aga kohanenud. Eriti ärevil on peretütre peigmees, kes on kindel, et Elli peaks arstiks õppimise asemel tulema taluperenaiseks. Kuidas noorte eriarvamused lahenevad, saab näha 2. veebruaril algusega kell 11 Härjapea talus. Osalisi etendavad muuseumi enda töötajad.
Saunas elav üksik vanem naine Nulli Maie seisab silmitsi hoopis teiste muredega kui jõukas peretütar. Maie mees on ammu surnud, lapsed suureks kasvanud ja kodust kaugel. Riik ja vald Maiele abi ei paku, sest lapsed peaksid oma vana ema eest hoolitsema. Selleks, et kamber soojaks kütta, on Maie kutsunud appi puid saagima vanapiigast naabrinaise Leena. Külastajadki saavad osa üksikute naiste elust 19. sajandi teisel poolel.
„Küünlapäeval ei käinud naised kõrtsis ainult punast veini joomas, sel päeval hakati seal töölisi, tallu suilisi kauplema. Mõeldi juba suvele.“
Einike Sooväli
Sepa talus tähistab pereema küünlapäeva seekord koos tütardega. See on just õige päev tüdrukutele küünalde tegemine selgeks õpetada. Koos juuakse põski punetama panevaid jooke ja võetakse lauluviiski üles. Külastaja näeb, kuidas tehakse lambarasvast küünlaid ja saab ehk jõhvikajookigi proovida.
Kuie koolis etendatakse aga pildikest, mis võis 19. sajandi lõpul, Aleksander III valitsemise aegu ette tulla nii mõneski Eesti koolis. Pealesurutud venestamise tõttu pidi vallavalitsus vallandama armastatud koolmeister Jaani, kelle vene keele oskuse hindasid revidendid viletsaks. Uueks õpetajaks on ajutiselt saadetud naine – vene keelt hästi oskav koolipreili. Koolmeister Jaan ja vallarahvas on murest murtud. Mis saab edasi?
Järvesalu kolhoosi kortermaja ühiskorterisse asub 1960. aastal elama Türil loomakasvatust õppinud nooruslikku entusiasmi täis Maila. Tema korterinaabriks juhtub aga nii töö- kui ka elukogemustega Leida. Mis tarkusi naistel teineteisele õpetada on, saab kolhoosimajas näha kella 15-ni nagu teisigi elavaid pildikesi.
Kolu kõrtsis toimuvad aga ettekanded ja arutelud kella 11–15. Teemaks ikka naiste roll ja valikuvabadus läbi ajaloo. Kõnelevad Eestimaa rahvuste ühenduse esimees ersalane Natalja Jermakov, folklorist Mari Väina, Tartu ülikooli etnoloogiateadur Rebeka Põldsam, Eesti inimõiguste keskuse esindaja. „Ootame sel päeval muuseumisse erinevatest rahvustest ajaloohuvilisi, aga ka kõiki teisi, kellele pakuvad huvi meie esivanemate kombed läbi ajastute,“ kõneleb Einike Sooväli. →
