Edward von Lõngust saadab müstiline saladuseloor. Kerge on teda ette kujutada pimedatel tänavatel askeldamas, nägu varjatud ning käed tööd täis. Kellele ei meeldiks fantaseerida! Kas meelega ja suure töö tulemusena, või lihtsalt inimliku uudishimu süül, aga turunduslik külg tundub salapärasel kunstnikul küll väga hästi töötavat. Kes meist ei teaks, kes on Edward von Lõngus! Ja ometigi ei ole meist enamik tema nägugi näinud!
Olen oma tutvusringkonnas märganud, et Lõnguse publiku vanus on seinast-seina. Lõngus on oma töödes tihti ühiskonnakriitiline ning vajutab laia publiku jaoks õigeid nuppe, mis ei ole üldse halb, sest kunsti eesmärk ongi vestlust alustada. Tema loominguga on kerge suhestuda ka kõige kunstikaugemal huvilisel, ning oleme ausad – Lõnguse looming on efektne!
Uudistades tema töid, saadab meid suuresti äratundmisrõõm. Tuttav tegelane siin, tuttav teema seal. Kus on üldse Lõngus tema oma töödel? Kas teiste loomet jäljendades saab üldse ennast väljendada? Ma ütleks, et Lõngus on kontseptsioon ja dialoog vastaval ainesel, mis teda on inspireerinud või ärritanud. Samuti meeletu töömaht suure hulga šabloonide keskel, mis kõik on tulnud vormistada nii peas kui paberil! “Viimsepäeva katedraali” sisse astudes ei teadnud ma, mida oodata. Ma ei mäleta, et Edward von Lõngus kunagi varem oma töödest suurt jumalikku näitust oleks korraldanud. Ning teades tema tööde mõju üksikuna tänavapildis figureerides, kartsin, et ehk on see kõik liiga palju? Mõnes mõttes oligi, kuid ilmselgelt oli see ka üks tema eesmärkidest. Ma tõesti tajusin suuri emotsioone õõva ja aukartuse näol, mida meetrites mõõdetavad teosed ja orelimuusika minus tekitasid. Samuti kogu see rahamaailm, millele me kõik korduvalt oma elus oleme mõelnud, korduvalt selle üle nurisenud ja korduvalt palgapäeval jälle rõõmustanud. Ka minu suule ilmus naeratus kui taevast sadas alla RAHA!
Teisest küljest pakkus see terviklik installatsioon väga huvitava võimaluse astuda lähemale Lõngusele endale. Nõukogudeaegsed plakatid teemal, kuidas tuumaplahvatuse üle elanud maailm peaks oma “normaalset” elu suutma jätkata maaväliselt mõjuvate gaasimaskide abil, sobisid kummalisel kombel väga loogiliselt Lõnguse mõttemaailmaga ühte. Neis peegeldus talle sarnane organiseeritus ning ka apokalüptiline vibe. Aga vaielge mulle vastu, kui tunded on teised, sest ka mina ei ole ju Edward von Lõngusega mitte kunagi kohtunud ega sõnagi vahetanud!
Huvitav on tõdeda, et tegelikult näitus selgepiirilist tervikut, mida “Viimsepäeva katedraali” pealkirja alla mahutada, ei moodustanudki. Vaid koosnes erinevatest ideedest, materjalidest, objektidest, ajaperioodidest, suures osas rohkem- ja vähem tuntud ja eksponeeritud töödest. Kuid täiesti kindlalt oli see väga põnev ja elevust tekitav kokkuvõte senisest loomingust ja tegevusest. Ja selle mätta otsast vaadatuna oli see ju terviklik ülevaade Edward von Lõnguse loomest, mille ühine nimetaja oligi kunstnik ise.
Oeh, nii palju mõtteid ja mõttetusi! Just nii sassi Lõnguse näitus vaataja pea ajabki. Soovitan väga see elamus saada ning ka uskmatutel kord elus jalg üle pühakoja ukse venitada.
