27. veebruaril maakonna muuseumis peetud konverentsil rääkis arheoloog Villu Kadakas 2014. a suve uuringutest Väike-Pakril ning mullusest ekspeditsioonist Kolga mõisasüdamesse. 20.märtsini saab muuseumis vaadata üht osa näitusest “Arheoloogilised välitööd Eestis 2015”. Väljas on Harjumaa ja Tallinna uuringute kokkuvõtted.
Vaadata saab kokkuvõtteid Tallinna lahes tehtud veealuse pärandi uuringutest, kavandatud Rail Balticu raudteetrassi uuringuid, Väike-Pakri kirikuaseme, Kolga kloostrimõisa arheoloogilistest kaevamistest ning Kõue aardeleidusid.
Tallinna Ülikooli teadlane Villu Kadakas vestles kõigepealt Olavi kabeli uuringutest. Tänaseks on pühakojast alles vaid kivitorn ja vundament. Kõik muud osad hävisid pärast viimast sõda. Viimastel aastatel on torni konserveeritud ning sellel on uus katus. “Vundamendil on näha ka suur keskaegne altarikivi,” ütles Kadakas. Kuid mida teeb nii suur kivi seal, kui viimane kabel ehitati alles 19. sajandil? Pealegi pole leitud altarivundamenti. Siiski on vanimal Väike-Pakri kaardil, mille koostas 1698 Erich Reuter, märgitud ka pühakoda.
Ordu ja kloostri omandis
Esimest korda on aga saart mainitud aastal 1452, kui see kuulus Liivi ordu Keila mõisale. Naabersaar Suur-Pakri kuulus toona Padise kloostrile. Seal on säilinud 1890. aastal ehitatud kivist kabel.
“Altarikivi on suure tõenäosusega pärit mandrilt ja valmistatud mitte kohalike rootslaste, vaid elukutseliste kiviraidurite poolt. Aastal 1628 said Rammid mõlemad saared endale ning see võidi sinna viia Padise kloostrist. Seal pole säilinud ühtegi altarit või selle plaati,” rääkis Kadakas.
Väljapuhastatud kabelivundament kaardistati ja pildistati. Leidudest on väärtuslikumad kümmekond münti, millest vanim on Rootsi riigi 1/6-öörine aastast 1666. Hilisemad mündid on vermitud 18.-19. sajandi Venemaal.
Kogutud materjalile tuginedes arvas Kadakas, et kabeli ehitusel võis olla neli etappi. “17.–18. sajandi hoonel torni polnud. See lisati alles 1860ndatel. Hiljem rajati uus puidust pikihoone, mida viimati ehitati ümber aastal 1906,” selgitas arheoloog.
Kus on vana mõis?
Mullu suvel toimusid kaevamised Kolga mõisasüdames, et täpsustada kunagise kloostrimõisa asukohta. Kaevamistele eelnesid otsingud georadariga.
Vanast hoonestusest on olemas vaid üks kujutis ehk aastal 1615 diplomaat Goeteerise valmistatud vasegravüür. Tõenäoliselt on sellel vaade Pudisoo jõe poolt. Kuid pildil on mitmed asjad valesti. Näiteks sõidab gravüüril talumees reega, puud on aga täies lehes.
Mõisaaset on otsitud eri paikadest (nn Tondimäelt ja mujalt). Aastal 1985 uuris arheoloog Kalle Lange seoses küttetrassi rajamisega Kolga mõisa peahoone ees asuvat nn auringi. Ta leidis selle nurgast müürikatked, mis suure tõenäosusega kuuluvadki keskaegsele hoonele. Samas asub ka hilisem, nn Mutionu kelder.
“Seal oli Gotlandil tegutsenud tsistertslaste Roma kloostri majandusmõis. Neid kutsuti grangiumiteks ja mõisates toimetasid ilmikvennad,” lisas Kadakas.
Uurimiste tulemusena võib väita, et kloostrimõisa kompleksi suurus on vähemalt 50×70 meetrit. Müüride paksus on 140-190 sentrimeetrit ning need ulatuvad võib-olla ka uuema peahoone alla. “Vana kompleks põletati Vene vägede poolt Liivi sõjas maha. Kuna uuringutega ei jõutud varingurusust sügavamale, siis on ka kaevanditest välja tulnud leiud hilisemad,” ütles Villu Kadakas. Ta lisas, et ilmselt kaevatakse ja uuritakse Kolga mõisasüdant ka eeloleval suvel.
