Kuigi piirangud on sulgenud ka muuseumid ning näitusesaalid, saab Viimsi Püha Jaakobi kirikus nautida vallas elava Kätlin Stahli maale. Näitus kannab pealkirja “Aja-Hurma-Õis, elamise ilu” ning sellel näeb mai alguseni üheksat erinevat teost.
Mõni aeg pärast avamist, mis peeti veel enne praegusi karmimaid piiranguid, vastas kunstnik Kätlin Stahl Harju Elu küsimustele.
Kuidas ja millal algas huvi kunsti vastu?
Kunstihuvi sai alguse lapsepõlvest. Ja kuna loodus on mind alati köitnud, siis kunst ja loodusearmastus on omavahel (minu jaoks) tihedalt seotud.
Olen elanud terve elu Viimsi poolsaarel, mis on looduskaunis koht. Siin on olemas kõik, mida kunstnik vajab. Ehk siis piisavalt ruumi mõtete kogumiseks, parasjagu toredaid loomingulisi inimesi, mets ning meri.
Tee kunstiõpingute juurde sai alguse Viimsi Kunstikoolist. Sellele järgnesid õpingud kunstikallakuga koolis ehk endise nimega Tallinna 24. Keskkoolis Koplis.
Kunstiakadeemiasse (EKA-sse) minek oli ilmselt asjade loomulik käik?
Otsus EKA-sse maali õppima minna ei tulnud juhuslikult. Läksin ennast sisseastumise katseteks-eksamiteks ette valmistama Jüri Palmi maaliklassi. Käisin seal õppimas aasta. See oli põnev väljakutse, sest maalisin ja joonistasin esimest korda akti. Natuurist inimese maalimine ja joonistamine on justkui “nägema õppimine”. Et kõike suuta edasi anda ning komponeerida kahemõõtmelisele pinnale tõetruult.
Minu pingutused kandsid vilja. Sain sisse EKA maali erialale. Samal ajal läksid minu pisipojad esimesse klassi ja tihti tuli hiliste öötundideni tegutseda, et kõik tehtud saaks. Kõik oli äärmiselt huvitav ja uus. Kõik õpitu oli igat pingutust väärt.
Kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja eriala omandamist jätkasin Eesti Kunstiakadeemias pärast maalikunsti eriala lõpetamist. Kindlasti olid eeskujuks toredad õpetajad/õppejõud. Sellel ajal oli EKA veel vanas asukohas ja vana maja hing oli eriline. Klassiruumid (ateljee), kus töö käis, olid värvikihtidega kaetud ja iga eelnev kunstnikuhing oli sinna killukese endast maha jätnud.
Paralleelselt õpetajatööga olen jätkanud maalimisega. Olen Maalikunstnike Liidu liige ja osalenud 2000. aastast alates Kunstnike Liidu ning maalikunstnike ühisnäitustel, kevad- ja ülevaatenäitustel. Isikunäitus on olnud Kastellaanimaja Galeriis ja Würthi Kunstigaleriis.
Teie ja kunst igapäevaselt? Kuidas loojad elavad eriolukorras, mis on väikeste vahede ja leevendustega kestnud veidi üle aasta.
Praegune virtuaalajastu pakub palju ja võtab samuti palju. Koroona tõttu jääb vahetu elu elamus saamata. Loominguline tegevus läbi arvutiekraani ei tundu sama, sest pole värvilõhna ega samu emotsioone, mis kõik koos õpperuumis tekib.
Inimesed on erinevad ja iseseisev õpikogemus paljudele ei sobi.
Kuigi vahetu suhtlemise kogemus on praegu häiritud, tuleb toime tulla. Ja teha kõik, et keegi ei tunneks ennast kõrvale jäetuna. Viimsi Kunstikool on hubane ja kodune koht. Oleme kolleegidega igas olukorras üksteisele toeks. Ja meie õpilased on “vastupidavast puust” ning väljakutseteks valmis.
Kui palju peab üldse inimesel olema annet, et hakata tegelema kunstiga? Või saab olla ka naivist, kes maalib pühapäeviti oma lõbuks?
Inimese andekus on tõesti osaliselt kaasa antud, kuid tihti ei pruugi anne ilma seda arendamata piisav olla. Alati tasub tegeleda sellega, mis huvi pakub ja leida (see) tahe süveneda. Loominguliste tegevustega pole kunagi hilja alustada, oleneb endale seatud eesmärkidest.
“Žonglöörijal” tuleb vaatajal leida nii mustkunstnik kui ka tema abivahendid. Fotod Allar Viivik Kindlasti mõjub innustavalt ka koos tehtud näitused ja tagasiside. Inimene, kes suudab ise luua, mõistab läbi oma kogemuse ka teiste loodut paremini
Mis teosed on väljas Viimsi Püha Jaakobi kirikus?
Isikunäitus, mis on mai alguseni Püha Jaakobi kirikus, sai teoks tänu koostööle vaimulik Mikk Leedjärvega ja kuraator Erkki Johandiga. Kindlasti pakub see kirik hingele kosutust.
Sellel näitusel võib näha viimaste aastate loomingut ehk siis aastatest 2013–2021. Maalid on lõuendil akrüül- ja õlitehnikas. Minu teostes võib näha lihtsat kujundikeelt, värvide ja vormi lihtsust ning tasakaalu. Jutustav pealkiri “Aja- Hurma-Õis, elamise ilu” annab vihje vaatajale kaasa mõelda. Väljas on üheksa maali.
Aegade jooksul on Viimsist saanud see koht, mis kutsub siia, et jääda.
Maalides ei ole minu jaoks oluline pakkuda äratundmise rõõmu fotorealistikus laadis. Selleks on ju fotokaamera.
Maalid “Juure tasandil” I ja II kujutavad kõige algust ja suunda valguse poole. Maal “Murde-punkt” on meie hetkeolukord: kas hapraid veresooni saab veel kokku köita, pole veel selge. Veel võib näha maale läbi värvide, valguse ja varju mängu liikumise illusioonis.
Millised on kolmemõõtmelised maalid?
Kolmemõõtmelisi teoseid luues, kus maal ja skulptuurne välisvorm on läbipõimunud tervik, tuleb ideed kavandades arvestada ka tehnilise teostuse võimalikkusest.
Kunstnik ja tema suuremõõtmeline maal “Ajahurmaõis”. Foto erakogu Väga oluline on maali kvaliteet, seega tehniline teostus nõuab osavust, milles võin alati usaldada abikaasat.
Tulevad meelde õppejõud hr Nurkse õpetussõnad: alustada tuleb kvaliteetsest raamist ja korralikust lõuendi kruntimisest ehk teha kohe kvaliteetselt. Muidu pole tulevastel põlvedel mida vaadata ja restaureerimine on suur katsumus.
Kunstielu Viimsi vallas? Seda normaalsel ajal, kui pole piiranguid.
Iseenesest ei sünni midagi. Aegade jooksul on Viimsist saanud see koht, mis kutsub siia, et jääda. Kõik on teoks saanud läbi siinsete inimeste unistuste elluviimise, tahtekindluse ja töökuse. Siin on alati midagi teha, uued algused ja vanast lugupidamine – traditsioonid.
