Üks laager seisab Tallinna piirilt ehk kolm kilomeetrit Tabasalu poole sõita. Otse Krooningu tankla serval, Harku valla maadel. Nagu ehtne mustlas- või hipsterilaager: järelveetava haagissuvila ümber kuivava pesu vahel oma korratus korrapärasuses toolid, laud, vaip, õlimaal, kuppelgrill…

„Elus on kaks mõõdet: üks on seaduslik, vormiline, teine on moraalne mõõde. Minu jaoks on ülimuslik moraalne: keegi ei tohi oma tegevusega kahjustada kellegi teise huve. Nii on öeldud ka pühakirjas,“ tulistab nagu kuulipildujast selle segaduse peremees, vabakutseline kunstnik Neeme Lall. Nii ta ennast tutvustab.

Ja jätkab siis tulistamist: „Olen seda maanteed sõitnud pea 50 aastat. See on üks enimsõidetavaid teid Eestis. Ja siin seisab tankla, üks väheseid Eesti kapitalile kuuluva tanklaketi bensiinijaamu, Krooning. Ma olen ikka mõelnud, et teen siin tankla juures ühe välinäituse, road arti, nagu neid mujal maailmas nimetatakse ja palju tehakse. Ja nagu minagi Soomes ja Gotlandil teinud olen.“

Kõike seda kõneleb halliseguste juuste ja turjaka olemisega kunstnik ühe hingetõmbega. Ja lisab siis hoopis vaoshoitumalt: „Nüüd olen elu tõsiasjadega silmitsi, elu on keeranud mustema lehekülje, või nagu ajakirjandus minu kohta kirjutab – staar on kodutuks jäänud. Ja seda ma olen.“

„Skandaalne kunstnik Neeme Lall, keda avalikkus tunneb Edgar Savisaare andunud poolehoidjana, ja nagu ta ise end nimetab, tema viimase musketärina, peab suure üürivõla tõttu oma linnale kuuluvast kodust ja ateljeepinnalt lahkuma,“ kirjutab 3. jaanuari Postimees

„Jaanuari alguses sai Kesklinna valitsusel viimaks mõõt täis ning aastaid ilma üüri maksmata linnale kuuluvas Tallinna vanalinna korteris elanud ja tegutsenud hipikunstnik Neeme Lall pidi ruumid vabastama. Pärast Laial tänaval aset leidnud skandaali pakkis Neeme Lall oma asjad kokku ning lahkus linnast. Kunstniku uueks residentsiks on 30 aastat vana matkabuss, mis on pargitud Lalli ühe hea semu mere ääres asuva suvila hoovile;“ täiendab Delfi.

„See on hämmastav, milline on seal bürokraatia võrgustik, vallaametnikuga kokku saada oli raskem kui presidendi jutule pääseda.“

„Elasin ja töötasin oma vanalinna 100-ruutmeetrises ateljees pea 20 aastat. Nüüd olen pool aastat elanud suvilas. Rahad on läbi, eraisiku pankrotimenetlus lõpufaasis, aga pankrotihaldurit ei huvitanud minu looming, see olevat väheväärtuslik,“ kõneleb rahahädas kunstnik, miks ta otsustas viimaks oma ammuse unistuse teoks teha, oma maalidest road arti näituse korraldada. Ehk õnnestub maale müüa.
„Nüüd tuleb jälle see moraali koht – ma ei tahtnud kellegi huve kahjustada,“ tõdeb kunstnik, kes avalikus ruumis tegutsemisel loa saamiseks pöördus esmalt Krooningu juhataja Riho Rõugu poole – kunstinäitus oleks otseselt olnud seotud tanklaga.

„Tanklaplatsi taga, maanteest eemal, on reformimata riigimaa ja meie ei saa loa asjus kaasa rääkida,“ ütleb Krooningu juht Riho Rõuk.

Mees, kes varem toimetas Tallinna vanalinnas 100-ruutmeetrisel pinnal, peab nüüd oma töödega ära mahtuma matkabussi. 

Edasi pöördus kunstis ennast „mittepeavoolu tegijaks“ nimetav Neeme Lall avalikus ruumis tegevusloa saamiseks Harku vallavalitsusse

„See on hämmastav, milline on seal bürokraatia võrgustik, vallaametnikuga kokku saada oli raskem kui presidendi jutule pääseda,“ on kunstnik jälle emotsionaalne.

Lõpuks ta vallamajast ka vastuse sai – see siilukene ei kuulu vallale, on hoopis reformimata riigimaa. Vald luba ei saa anda.

„Pakkusime kunstnikule ka alternatiivvarianti,“ teatab Harju Elu toimetusse tulnud vallavalitsuse kiri napilt. Millist alternatiivvarianti, seda valla kommunikatsioonijuht Kady-Ann Sutt ei täpsusta.

Raha ja hingehädas vaevlev – mul on siin teisel pool silmi täielik tupik, nendib Lall – kunstnik pöördus Harju maavalitsuse poole. „Sealt tuli põhjalik, aga samuti eitav vastus. Saadeti mulle rida paragrahve ja viimase lausega teatati – pole võimalik,“ on kunstnik pahane. Harju Elu toimetuski sai maavalitsuse kirja koopia. Avaldame selle liigsete paragrahvideta:
„Kunstnik Neeme Lall esitas Harju Maavalitsusele taotluse sooviga kasutada maalide eksponeerimiseks Harku vallas Tiskre külas asuvat Uuspere tee 8 ja Klooga kergliiklustee L4 kinnistutega piirnevat reformimata maad. /…/ Maavanem riigimaa ajutise valitsejana saaks vastu võtta otsuseid, anda kooskõlastusi või teha muid toiminguid reformimata riigimaa osas, kui puuduksid lahendamata taotlused maa tagastamiseks, erastamiseks või munitsipaalomandisse andmiseks. Arvestades asjaolu, et ribasuse erastamise menetlus kõnealusel maa-alal on pooleli, ei ole mul võimalik anda luba maalide eksponeerimiseks reformimata riigimaal.“

Võiks muidugi küsida, mis kasu on/oli maavalitsustest, kui neil pole võimu isegi mõnekümne ruutmeetri suuruse maalapi ajutisse kasutusse andmiseks. Aga seda küsimust pole vaja – see on juba lahendatud.

Küsimus on hoopis muus: kes aitab hammasratase vahele jäänud inimest – ka natuke omamoodi maailmanägemisega kunstnik on ennekõike inimene – kui kogu bürokraatia on tema vastu keeranud, kui selja on pööranud nii munitsipaal- kui riigivõim?

KOMMENTAAR: Andrei Dvorjaninov, kunstimetseen, Keila- Joa lossi üks omanikest:
Kui Harku vald kunstinäitust ei taha, siis võiks kunstnik Neeme Lall Keila-Joale tulla, kindlasti leiame vallas või lossi maadel ta näitusele koha. Tegelikult võiks iga vald võidelda selle eest, et neil toimuks rohkem erinevaid üritusi, olgu siis spordi- või kultuuriüritusi. Kentsakas kuulda,et üks vald ei aha kunstinäitust.