28. aprilli õhtul esilinastub Kumu auditooriumis dokumentaalfilm, mis räägib Ott Kiivikase käe all treeninud Kristjan-Johannes Konsapi pürgimisest kulturismimaailma tippu. Konsap on Raasiku juurtega noormees, kes plaanib üle nelja aasta kestnud võistluspausi järel suurtele lavadele tagasi tulla.

Kulturisti ja dokumentaalfilmi peaosalise Kristjan-Johannes Konsapi sõnul sai ta filmitegemise idee spordimaailma tippudelt, kelle teosed teda motiveerinud on: “Mujal maailmas on sellised dokumentaalid levinud, Eestis aga mitte. Samas on inimeste huvi ala vastu suur ja kaasaelajaid palju.”

Peagi linastuv film kajastab võistlusteks valmistumist, näidates seda, kuidas toimuvad ettevalmistused treeningsaalis ja ka köögis. Samuti ei puudu filmist sportlaste vaheline rivaalitsemine ja võistluste varjupool.

“Tegu ei ole tavapärase ameerikaliku edulooga. Ma ei ole tegelikult looduslikult ja geneetiliselt andekas sportlane, olen võistlustel esikohast napilt ilma jäänud. Seetõttu tekkiski mõte – kas nüüd või mitte kunagi. See oleks vabalt võinud olla mu viimane võistlushooaeg,” ütleb Konsap.

Paar päeva enne esilinastust rääkis Kristjan-Johannes Konsap Viru keskuse spordiklubis My Fitness elust, kulturismist ning kulturismielust.

Kus võtted tehti ja millest film räägib?

Filmi tegime paljuski siinsamas MyFitnessis. Toona ma veel siin ei töötanud. Kuid operaator Reino Kuber arvas, et klubis on hea valgus ja saab hästi filmida. Reval Spordis ja Sparta klubis filmisime ka.
Lisaks treeningule tahtsime näidata väga erinevaid tahke kulturisti elust. Näiteks toitumine ja vigastuste ravi. Filmis on näha, kuidas ma näiteks kauplusest toitu valin. Samuti, stopper käes, toitu valmistan, sest aina rohkem kuulen jutte: minul ei ole aega korralikult süüa.
See ei ole tehniline õppefilm, vaid ikkagi motivatsioonifilm. Minul ei vedanud juunoride klassis kohe kuidagi, sest omas klassis olin neli aastat Eestis teine. Mõned mehed osalesid toona esimest ja viimast korda kulturismivõistlusel. Ja osa on tänaseks ala hüljanud. Paul Keres oli ka mitmel otsustaval kohtumisel või turniiril pidevalt teine.

Kas mõned esikohad ikka karjääri kestel noppisid?

Suure tööga olen tõesti midagi saavutanud. Viimasel hooajal, 2014, osalesin meeste klassis ja ühel võistlusel oli vastas juuniorkulturist. Tal oli selja taga vaid poolteist aastat treeninguid. Minul oli tehtud juba 10 aastat trenne. Ja lõpuks võitsin teda ühe punktiga. See näitab, et iga ebaõnnestumise järel ei tasu püssi põõsasse visata ning loobuda. Olen olnud Eesti noortemeister ning Tallinna absoluutne meister nii meeste kui noorte klassides.

Viimane poseerimine ning ülevaatus enne võistluslavale minekut. 

Millised on üldse kulturisti kehalised eeldused jõuda tippu?

Kulturismis meeldib mulle see, et eeskujuna on võetud Vana-Kreeka skulptuurid. Igat lihast muidugi ei saa selliseks arendata. Aga üldised eeldused on laiad õlad ja kitsas keskkoht. See on sünnipärane luustiku eeldus, mida muuta ei saa. Lihasmassi saab luustikule küll kasvatada, aga mitte väga palju. Näiteks minu kategoorias on kaalu piiriks 78 kilo. Ikka selleks, et mehed ei muutu liiga kolliks ja ei kasvataks megamassi.

Kulturism ja naised?

Eestis on naiskulturiste vähe ja nende kategooriat praegu polegi. Suured nimed olid kunagi Merike Madar ja Inna Uit. Praegused võistlejad on läinud madalamasse klassi, kus lihasmass pole väga suur. Need on fitness ja bikiinifitness, mis on naiselikud.

Oled Raasikul elanud ja õppinud. Kuidas leidsid kulturismi ?

Praegu ma Raasikul ei ela, sest kolisin just sealt ära. Sündinud olen Pärnumaal ning Raasikule kolisin esimeses klassis. Põhikooli lõpetasin seal kiitusega. Pärast seda oli nii suur tahe sporti teha, et elasin gümnaasiumi ajal Tallinnas. Ülikooli ajal elasin Tartus ja pärast seda taas Raasikul.
Kodukohas proovisin erinevaid alasid. Karate trennis käisin paar korda. Jalgpalli proovisin ka mängida. Need pole aga minu alad. Ma olen selline introvert, kes armastab omaette olla ja teha. Kulturism on just sobiv, sest kõik tulemused teed ise. Kui midagi kehvalt läheb, siis pole kedagi teist süüdistada. Alustasin Mistra jõusaalist, kuid mõni aeg hiljem ostsin taskuraha eest hantlid ja kangi ning hakkasin kodus treenima. Tallinnas sattusin Ott Kiivikase noorterühma ning tema ongi põhiline juhendaja. Vanust on minul praegu 30 ning 15 aastat olen tegelenud kulturismiga.

Kas ise ka kedagi juhendad?

Noor sugulane natuke liigutab. Tal on päris hästi läinud ja Raasikul oleme trenni teinud. Olen väga rõõmus, et kohalikule koolile ehitatakse kõrvale spordihoone. Kindlasti peaks seal olema ka jõusaal, sest tihtilugu pole noortel alevikus midagi teha.