40 aastat tagasi Jägalas, Linnamäel ning Tallinnas tehtud ulmefilmi “Stalker” võtteplatsid on saanud omamoodi kultuspaikadeks. Aastatel 1977 ja 1978 jäädvustas aga objekte, lavastajat ning näitlejaid fotodele filmimees Arvo Iho.
Arvo Iho vestles “Stalkeri” tegemisest ning võttepaikadest Kiisa raamatukogus. Seda mitte juhuslikult, sest samas on detsembri alguseni avatud tema fotonäitus just selle kultusfilmi valmimisest Tallinnas ning Jägalas. Sama väljapanek on olnud üleval ka Moskvas.
“Olin toona võtteplatsil viibides praktiseeriv õpipoiss. Ja pilte tegin nagu spioon: poolsalaja ning hõlma alt. Ametlik piltnik teenis Mosfilmi ja temal oli ainuõigus fotodele,” meenutas Iho peaaegu 40 aastat tagasi toimunut.
Eestlane ei jätnud jonni, ilmutas filmi, tegi 32 13×18-sentimeetrise formaadiga fotot valmis ja kinkis need lavastaja Andrei Tarkovskile. Mehele fotod meeldisid ning ta soovitas Ihole: “Tee pilte siis, kui Moskva meest platsil pole!”. Nii sai noor eestlane suhteliselt vabad käed.
Vendade Strugatskite jutustuse “Väljasõit rohelusse” või ka “Eine teepervel” ainetel tehtud “Stalkerini” jõudis lavastaja Andrei Tarkovski läbi suurte raskuste. Eelmine film “Peegel” valmis tal 1975, kuid seda pidasid kriitikud väga keeruliseks. “Filmi tegevus toimub aastatel 1937-1974 ning liine on palju,” ütles Iho.
Pärast “Peeglit” soovis Tarkovski lavastada kas “Idiooti” või filmi L. Tolstoi viimasest aastast. Võimud keelasid need plaanid ära. Sisuliselt töötu lavastaja kutsus aga veidi hiljem Eestisse tema tuttav, tulevane Tallinnfilmi juht Enn Rekkor. Tarkovski juhendas 1977 noorte kasseti “Karikakramäng” tegemist ning näitas toonases TPI filmiklubis ka enda “Peeglit”.
Tadžikistani asemel Eesti
Mõte “Stalkerist” elas Tarkovskis kaua. “Võrreldes eelmiste filmidega on see lihtsam. Tegevus toimub vaid 24 tunni jooksul. Ulmesüžee põhiliin räägib, et tsoonis on olnud UFO ja teatud piirkonnad said seetõttu imevõime. Usutakse, et vanas elektrijaamas on tuba, kus täidetakse kõik soovid. Samuti arvatakse ÜRO vägede kontrolli all olevas tsoonis peituvat väärismetalle,” selgitas Iho.
Stalker (Aleksandr Kaidanovski) on aga teejuht-hiilija, kes viib soovijaid raha eest tsooni. Kirjanik (Anatoli Solonitsõn) ja Teadlane (Nikolai Grinko) võtavadki koos temaga teekonna ette. Jutustuses oli Stalker rohkem bandiit, filmi jaoks kohendati tegelaskuju leebemaks ja intelligentsemaks. Kõik kolm ning ka Tarkovski on tänaseks surnud.
Võtteid algasid 1977. aasta veebruaris Mosfilmis. Kevadel alustati välitöid Tallinnas ning Jägala ja Linnamäe elektrijaama juures. Alguses pidanuks välisvõtteid tehtama Tadžikistani mangaanikaevandustes, kuid neid paiku tabas maavärin. Edasi kaaluti ka Donetskit, kuid seal oli radiatsioon kõrge. Lõpuks soovitas Enn Rekkor Tarkovskil teha võtteid Eestis.
Taastatud Jägala elektrijaam aastal 2011. Esimesena uuriti, kas tsooniks sobiks Maarjamäe taga asuv vana paemurd. Seda näitas Tarkovskile Iho ise, kuid koht polnud päris see mis vaja. Veidi hiljem leiti toona varemetes Jägala hüdroelektrijaam, mis sobis hästi maailmalõpu tsooni filmimiseks. Samuti varemetes seisnud ning Jägalast kolm kilomeetrit allavoolu asuva Linnamäe jaama leidis assistent Jevgeni Tsõmbal. “Ainus mees, kes elab nendest, kes tegid “Stalkerit” esimesest päevast viimaseni,” ütles Iho.
Et varemed ja ruumid veelgi usutavamad oleksid, siis kleebiti seintele sammalt ja ämblikuvõrke. Vana värvikiht kaeti uue rohelise värviga, rohtu pritsiti hõbedavärviga ning jaama ümber loobiti laiali trafosid ja torusid.
Materjal riknes
Juuliks 1977 oli Kodaki lindile võetud umbes 2/3 filmi materjalist. 2000 meetrit kallist linti saadeti Mosfilmi ilmutamisele. Kahjuks riknes kogu materjal, sest stuudio peainsener jättis ühe vajaliku kemikaali tellimata. “Tarkovski vallandas seejärel operaator G. Rerbergi. Tülid olid nende vahel juba ammu,” meenutas Iho.
Uus operaator oli A. Knjažinski. Võtted jätkusid 1978 alguses Mosfilmis, kus võeti üles Stalkeri kodu ja nn lihamasin ehk tunnel enne soovide tuba. Aprillis 1978 sai A. Tarkovski südametaki ning viibis pikalt haiglas ja järelravil. Teine periood Eestis algas sama aasta mais ning kestis juuli lõpuni. Võtteid tehti Jägala jõe ääres, Rotermanni kvartalis, Kultuurikatla juures (toona Tallinna elektrijaam) ja Koplis.
Dresiinisõit tsooni poole filmiti aga Irus, elektrijaama lähedal asunud raudteeharul. Praegu on seal kergliiklustee.
Võtted lõppesid detsembris 1978 Moskvas ning esilinastus toimus järgmise aasta kevadsuvel. Kaheseerialise “Stalkeri” lõplik pikkus on 160 minutit, muusika kirjutas ja salvestas E. Artemjev. 1980ndate alguses väntas toonase ERKI kultuurijäätmete töötlemise artelli kollektiiv “Päratrust” 13-minutilise tummfilmi “Kalkar”, Hiljem kasutas sama artelli osanik Hardi Volmer Tarkovski ainelist lühifilmi laulu “Kalkar” videos.
Filmi järellugu algas 1990ndatel, kui Arvo Ihost sai omamoodi Stalker 2. Ta tegi mitmeid ekskursioone Jägalasse ja mujale võttepaikadesse. Nendest kohadest on saanud omamoodi kultuspaigad, kus käivad külas huvilised Venemaalt Austraaliani. Aastal 2013 külastasid Tallinnat ning Jägalat ka A. Tarkovski õde, sõbrad, “Stalkeri” võttegrupi liikmed ning kolleegid. Teejuht oli Arvo Iho.
