Osteoloog Martin Malve, kes on ligi 15 aastat tegelenud inimluude uurimisega, ning kümme viimast aastat ka aktiivselt arheoloogiliste välitöödega, selgitas arheoloogiasügise raames Neitsitornis peetud ettekandes „Vägivald, meditsiin ja Oleviste kirik apteeker Melchiori valguses“, kuidas surnuid inimluude põhjal „rääkima“ panna.
„Räägitakse, et osteoloogid on „perverdid“ – mida rohkem on luudel vigastusi, seda huvitavam neil on. See aasta on olnud rahulik – 63 luustikku, mis on hea, jõuan kõik läbi vaadata,“ alustas Malve humoorikalt oma loengut. Nagu selgus, on tal olnud aastaid, kui on tulnud läbi vaadata 500-600 luustikku; suurimad kaevamised olid Tartu ülikooli peahoone kõrval, kust tuli tänavakatte alt vanast kalmistust (ülikooli peahoone on ehitatud kunagise Maarja kiriku ja kirikaia peale) välja 750 luustikku.
„Uurin haigusi, mis vigastusi inimesed on saanud, mis elu nad elanud on. Näiteks, kui silmahammaste kasv on pidurdunud, millest annavad märku jooned hammaste esiküljel, siis on inimene põdenud rasket haigust või toitainevaegust,“ rääkis Malve.
Märtsis kaevas ta Niguliste kiriku hauakaste, kust tuli välja paarkümmend skeletti 18. sajandist, ja Niguliste kirikaias, kust tuli välja 17 skeletti 13.–18. sajandist. Niguliste kirikut uuendatakse, sisse ehitatakse lift, seepärast toimusid seal päästekaevamised.
Vägivallamärkidega luustikke pole palju
Vägivalla jälgedega luustikke ei ole Malve sõnul Eestist eriti palju leitud, kui kõrvale jätta Salme viikingilaevadesse maetud umbes 40 meest.
Üheks näiteks on Veibri ühishaud Emajõe ääres, kus 2010. aastal kaevati välja kümme luustikku 12. sajandi teisest poolest – 13. sajandi algusest. „Pidin kõvasti pead ragistama, et aru saada, milline luu kellele kuulub. Traktoriga olid luud kokku pressitud. Oli näha, et surnukehad olid hauda risti-rästi visatud, tegemist polnud tavamatmisega,“ ütles Malve. Ajalooliselt on tema sõnul teada, et Tartul polnud siis veel linnamüüri ja venelased läksid sealkandis üle Emajõe jää sakslastele vastu ning toimus lahing. Võimalik, et tegu ongi samas lahingus hukkunud meestega.
Üks huvitavamaid matmispaiku on Malve jaoks Vastseliina linnuse ühishaud, kus ainuüksi kuuel luustikul oli 34 löögivigastust, enamik pea pihta – see on kõige parem viis ohvrit mängust välja lüüa.
„Tohutult brutaalsed vigastused, tihti kolm kuni viis löögijälge pähe, ühel isegi kümme, mis on täielik overkill. On raske ette kujutada, miks nii palju on vaja,“ ütles Malve. Terariista löögijäljed on tema sõnul sirged ja puhtad, aga ühel, kes oli kolm lööki pähe saanud, oli näha uut luukudet – tema võis olla veel ligi kuu aega elus.
Paljud vigastused on pea vasakul küljel
„Enamasti näeme vigastusi kolju vasakul küljel, mis tähendab, et paremakäeline ründaja on löönud vasakule poole. Ainult üksikud löögijäljed ülejäänud kehal. Domineerib pea ja kael,“ selgitas Malve. Ta näitas Kose kirikaiast leitud luustikku – kus on selgelt näha, et mees on mõõgaga vastu pead saanud, aga lisaks sellele ka noolega pihta. „Kindlasti pole nii nagu filmides, et üks-ühele käib võitlus, lööke sajab ikka igalt poolt,“ ütles Malve.
Võllamägedel toimunud kaevamistel pole tema sõnul aga hukatuid eriti leitud, näiteks oli Tartu Võllamägi, kus kaevati 2012. aastal, paksult inimluid täis, aga hukkamise jälgedega luustikke polnud. Selgus, et luud olid sinna sattunud hoopis selle kõrval asuvalt matmispaigalt, kui rajati 19. sajandil tuuleveskile alust.
„Ka Haapsalu Võllamäelt kaevasime 2013–2014 kahelt luustikult pärinevaid luid, aga sinna oli maetud teadaolevalt enesetapu teinud mees, keda ei saanud kirikaeda matta,“ rääkis Malve.
Ainuke hukkamispaik, kus on leitud palju hukatuid, on Tallinna Võllamägi, kus praegu asub Swedbanki peahoone.
„Aga ainult ühel olid mõõgaga hukkamise tunnused, enamasti hukati kurjategijaid poomise teel. Ühel mehel olid surmaaegsed roidemurrud, mis viitab erilisele hukkamisviisile. Ühel olid tömbi esemega pähe löömise jäljed. Ühel oli alalõualuul kolm löögijälge, mis tekivad, kui pead maha lüüa,“ kõneles Malve. Enamasti on tegu meestega.
Osteoloog Martin Malve pidas arheoloogiasügise raames õpetliku loengu inimluudest. Foto Askur Alas Võllamäed pole reeglina matmiskohad
Võllamäed olid tema sõnul hukkamiskohad, aga inimesed maeti mujale. Samas kohamälu on pikk, mälestus elab kaua. Tallinna puhul on tal „ketserlik mõte“, et paljud on hoopis katku surnud inimesed (kõrvalkrundilt leiti mõned aastad tagasi 1701. aasta katkukalmistu), kuid seda pole tagantjärgi võimalik kindlaks teha.
Huvitav on Malve sõnul Tartu toomkirikust leitud keskaegne matus. „Sinna oli maetud üks peata mees, samas kui reeglina kirikaeda hukatuid ei maetud. Ilmselt oli mingi aadlik. Kuuenda ja seitsmenda lüli vahelt oli pea maha löödud ja asetatud anatoomiliselt õige koha peale. Seal oli tekstiilikatke pea küljes, võibolla oli pea kotis,“ rääkis Malve.
Samas näiteks Rakvere kirikaia lähedale olid maetud hukatud, kellel olid pead maha löödud.
Enamasti on timukad tema sõnul teinud väga head tööd – nad teavad hästi, kuhu ja kuidas lüüa, aga mõnikord on lood ka teisiti, mõnda on rapitud viis korda. Ta tõi näite usutavast kirjeldusest Joel F. Harringtoni raamatus „Ustav timukas“, kus räägitakse, kuidas värske timukas peab hukkama noore neiu, kuid tal hakkavad käed värisema ja ta ei suuda mitu korda korralikult lüüa, alles lõpuks saab suure vaevaga hakkama.
Eestis tehti ka koljuoperatsioone
Luu-uurijana on Malve näinud palju jälgi meditsiinilistest toimingutest: hambaravi, amputatsioon, trepanatsioon (koljuoperatsioonid), paranenud traumad, nt luumurrud.
„Kõik luumurrud, mida näeme, on korralikult paranenud. Tüüpilised on roidemurrud. Samas pole luumurde sageli osatud õigesti kokku panna, mistõttu inimene võis näiteks lombakaks jääda,“ rääkis Malve. Tartu Püha Maarja kirikaias leiti matus, kus sääre ümber oli pliiplekk mässitud – on teada, et pliiga üritati haavu ravida.
Koljuoperatsioonide jälgi on tema sõnul maailmast palju leitud, isegi Lätis osati seda kiviajal teha. Sel juhul lõigatakse läbi peanahk ja selle all olev luu, kuid ajumembraani ei tohi kahjustada, muidu inimene sureb. Tuimestuseks kasutati alkoholi, oopiumi või taimseid segud. Selliseid operatsioonid olid maagilised ja ravivad. Võidi ka puurida või kraapida.
Kui Taanis jäi keskajal operatsiooni järel ellu umbes 80% patsientidest, siis tänapäeva Keenias vaid 5%. Oluline on steriilsus. Eestis on operatsioonijälgedega koljusid leitud kolmest kohast: Valjala kirikaiast, Tartust Püha Jakobi kalmistult ja Tallinnas Jaani seegist.
Valjala kiriku juurest, mis on üks vanimaid kiviehitisi Eestis, u 800 aastat vana, leiti Malve jutu järgi kolju, mille parema kiiluluu sees oli ava. „Ava on laiendatud, meest on opereeritud korduvalt, on süvendatud mahakraabitud koljupinda. Näha, et esimene kord on paranenud, aga teist korda pole ta seda üle elanud,“ rääkis Malve.
Paljude luu-uurijate soovunelm on tema sõnul leida leepraga skelett. „Meilt on neid leitud umbes viis. Klassikalisteks tunnusteks on köndistunud sõrmed ja varbad, mille otsad muutuvad tundetuks, neid võib põletada ja lõigata, need kukuvad ära, toimub nö iseeneslik amputatsioon. Kukuvad ära esihambad, nina ja suuõõne vahel tekib otseühendus, mis ninna, see suhu,“ selgitas Malve. Leeprasse surnuid on leitud Jaani seegist, Tartu toomkirikust ja Tartu Püha Jakobi kalmistult.
Kuidas leepra e pidalitõbi levib, ei teata tema sõnul täpselt siiani, haiguse peiteaeg on paar nädalat kuni 40 aastat. Tänapäeval me seda õnneks eriti ei kohta.
TEAVE
Käib „Apteeker Melchiori“ ajalooprogramm
Tänavu seitsmendat korda toimuv arheoloogiasügis kestab septembrist kuni 10. novembrini. Tallinna linnamuuseumi ja „Apteeker Melchiori“ filmitriloogia tootjate koostöös saavad huvilised osaleda ekskursioonidel, loengutel, muuseumitundides ja külastada näitust filmide tegemisest. Tegevuste kese on Kiek in de Köki kindlustustemuuseum.
6. oktoobril on Kiek in de Kökis Monika Reppo loeng „Ravi iga tõve vastu: klaasist apteegipurgid ja -pudelid“.
10. novembril toimub Ain Mäesalu loeng „Relvastus ja sõjandus keskaega käsitlevates mängufilmides (peamiselt „Apteeker Melchiori“ näitel)“.
Kiek in de Köki fuajees on kuni aasta lõpuni avatud näitus „Kuidas valmisid filmid apteeker Melchiorist”, kus on eksponeeritud fotograaf Robert Langi fotod filmi võtteperioodist.
Novembri lõpuni toimub gümnaasiumiõpilastele mõeldud konkurss „Retk läbi keskaegse Tallinna”, kus meeskonnad loovad stsenaariume interaktiivse mängu jaoks. Konkursi eesmärk on avada noorte jaoks linna ajaloolist pärandit ja kasutada uudseid võimalusi.
Lähem info www.linnamuuseum.ee.
