Viie aasta eest Rae valla poolt algatatud Peipsiääre sibularetkede traditsiooni kannab nüüd Viimsi vald, aga huvi on üles hakanud näitama ka Kuusalu.

Mullusest kogemusest õppides, kui Peipsiääre vallas sibul septembri keskel müüjatel otsa lõppema kippus, kavandas Viimsi sibularetke tänavu 23. augustiks. Sellele tõmbas kriipsu peale vihmane suvi.

Sibulate järgi sõideti ikkagi 11. septembril. Kell üks pärastlõunal vurasid nii DPD rekka kui Viimsi abivallavanemate Jan Trei ja Oliver Liidemanni sõiduauto Hummala talu aeda, mille peremeheks on 50-aastane Mihhail Krasohhin.

Džentelmenide kokkulepe

“Rehkendame ja vaatame, äkki saame kaubad tehtud. Võib-olla härrasmees on selle juba ära müünud,” ütles Trei. Krasohhinit oli siiski varasemalt vannutatud, et ta viimsilaste tarbeks viis tonni varuks hoiaks.
“Niimoodi me džentelmenlikult eelmisel aastal siinsamas koduhoovis kokku leppisime,” rääkis Trei. Kirjalikku paberit sibulakasvatajaga siiski ei vormistatud. “Siin piirkonnas toimivad ka suulised kokkulepped,” arvas abivallavanem.

“Sellel aastal olid tingimused halvemad. Suvi oli väga külm ja vihmane. Saaki saime vähem,” kurtis Krasohhin, kelle tänavuseks saagiks kujunes 4,7 tonni.

Kevadtöödega alustas mees 20. mail. Sibula maasse kaevamiseks palkas ta kohalike seast abitööjõuks kaheksa meest. Nende palgarahaks kulus nelja päevaga 800 eurot.

“Sinna hulka ma ei arvesta viina,” lisas Krasohhin, kes kosutas abilisi 15 pooleliitrise viinapudeliga. Kas viina võeti tööpäevade lõppedes? “Ei, töö ajal,” täpsustas sibulakasvataja.

Sellise kena nutsu – 4440 eurot – sai Krasohhin oma sibulate eest Viimsi vallalt. 

Esimesed sibulad valmisid 25. augusti paiku. Ka ülesvõtmisel käis abilisi, aga kuna nood olid naisterahvad, siis viinapudeleid ei nõutud, kulus vaid 700 eurot.

Krasohhini napivõitu saak külalistele probleeme siiski ei valmistanud. Kui mullu tõi Viimsi vald Peipsiäärest 4560 kilo sibulat, siis tänavu laekus ettemaksu 3240 kilo osas – kokku 4440 eurot. Oma osa oli ehk sellel, et mullusega võrreldes oli kokkuostuhinda tõstetud eurolt pooleteise peale.

Kaheksast viieni ei joo

“Dengi est, da, konetšno. Only cash,” ütles Trei rahaümbrikku peos soojendades sibulakasvatajale.
Kümnekilosed sibulavõrgud olid Krasohhini garaažis kenasti hunnikusse laotud. Järgnes 20 minutit gümnastikat, mille käigus Trei ja Liidemann sibulad veoautosse laadisid. Kas selg valusaks ei jäänud? “Mul läks praegu kere päris kuumaks,” ütles Liidemann ja arvas, et selg annab tunda hiljem.

Mõningane segadus puhkes sibulavõrkude arvu osas. Kui Krasohhini sõnul oli võrke 324, siis Annika Koppel Viimsi Teatajast sai koguarvuks 298. Võrgud loeti uuesti üle ning selgus, et õigus oli olnud sibulakasvatajal.

Kui sibulad olid rekka peale laaditud, läks Liidemann Krasohhini ja ümbrikuga elutuppa. “Pakuti pitsi ka, see käib selle juurde, aga ei, minul on nulltolerants, kaheksast viieni ei joo,” ütles Liidemann elutoast naastes.

Mida peremees 4440 euroga peale hakkab? “Lähen Tartusse restorani. On õnn, et on nii palju raha,” õhkas Krasohhin.

Krasohhini abikaasa Nataša suri kümne aasta eest. Poeg Andrei töötab Tartus SVK Ehituse objektijuhina, tütred Maša ja Katja õpivad veel ülikoolis. “Nad aitavad mind vastavalt võimalustele vabadel päevadel,” ütles mees.

Mis saab sibulakasvataja ülejäänud 1,5 tonnist? “Meil tuleb sellel pühapäeval (17. septembril – A.T.) suur laat Varnja külas, siit kolme kilomeetri kaugusel. Sinna tuleb palju inimesi,” lootis Krasohhin.

Kas sibulatega elab ära? “Raske on, aga elame,” arvas Krasohhin ja lisas, et käib sügiseti ka jõhvikal, mille kilo eest makstakse neli eurot. Sõbra valmistatud jõhvikaharke kasutades nopib ta nelja tunniga 25 kilo.

Staadioni parklas kätte

Krasohhini sibulad jagati sama päeva õhtul tellijatele Viimsi staadioni parklas. “No kellele sibulad ei meeldiks. See on ju puhas tervis,” arvas Tõnu Murasov Püünsi külast.

“Väga meeldivad. Võiks küüslauku ka vahest olla,” ütles Randvere elanik Mari-Merike Kübar . “Ma olen iga aasta tellinud. Praegu on veel natukene alles, üks kilo eelmisest aastast.”

Õnnelik ostja Erik Vest 140 kilo sibulatega Viimsi staadioni parklas. 

Kõige suurema koguse – 140 kilo – oli nõutanud Erik Vest Piritalt. “Suguvõsa on pärit Peipsi äärest,” selgitas ta tausta.

Vest rehkendas, et tema enda pere tarbib 20 kilo sibulat aastas, aga lisanduvad ämmad ja äiad peredega ning õed. “Peipsi sibulal on ikka maitset. Kui lõikad, siis on silmad vesised. Poesibulal maitset ei ole, eriti kui nad on kusagilt Hollandist või Hispaaniast toodud.”