Loo autor. 

Mäletan seda päeva nii hästi. Ma värvisin juukseid, kui telefon helises. Võtsin vastu ja mingi tüdruk telefonis kutsus mind infotunnile seoses raamatute müümisega Ameerikas.

Ma polnud sellest kunagi midagi varem kuulnud ning arvasin, et ta kutsub mind raamatupoodi müüjaks. Otsustasin, et lähen kuulan ära. Halba ju ei tee ning uued tutvused tulevad alati kasuks.

Kohale jõudes tuli vastu mulle särav neiu Kadi. Mäletan veel, et mul oli sõbranna ka kaasa võetud, kuna olin siis veel suhteliselt tagasihoidlik. Kadi rääkis meile oma kogemusest – mis see raamatumüügi suvi on ja mida noortele pakub. Tol hetkel käisid peas mul mõtted, et sel aastal kindlasti minna ei saa. Mul oli kohustuslik IT praktika suveks ning kuna ma tantsisin Kalev/Cramos, oli meil cheerleaderite grupiga võistlused Lätis.

Meie esimese vestluse lõpus pakkus Kadi mulle, et ma saaks temaga veel kolm korda kokku, ja kui mõtted jäävad ikka samaks, siis pole hullu – ei pea ju kandideerima.

Parim asi üldse

Nädalake läks mööda ja ma siiamaani vahel mõtlen tagasi imestades – kus tekkis mul selline julgus kandideerida? Visata oma suveplaanid minema ja minna hoopis raamatuid müüma suveks, samal ajal kui mu vanemad olid sellele täiesti vastu. See pole ju kõige tavalisem suvetöö: päevad on pikad, ukselt-uksele müük – kuid siin ma olen. Juba kuues aasta tuleb Southwesternis ning ei vahetaks neid kogemusi mitte millegi vastu välja.

Ma olen nii tänulik Kadile, et ta suutis mulle selgeks teha, et see on parim asi, mida oma suvega peale hakata. Usun, et ilma selleta ei oleks ma siin, kus ma olen – ma reisin aastas viis korda tasuta, mul on oma kodu ja auto. Ma olen ümbritsetud inimestega, kes on positiivsed, aktiivsed, lõbusad ja kes ei leia vabandusi, vaid pigem leiavad lahendusi. Mul on täpselt selline töö Eestis, mida mulle meeldib teha – aidata noortel tudengitel saavutada eesmärke elus õpetades neile neid oskusi, mida on vaja, et nad jõuaksid sinna, kuhu tahavad. Jah, see töö on kõige raskem töö, mida üks tudeng võib teha, kuid see on väärt seda! Just sellepärast otsustasin panna kirja ka oma loo – kui selle artikli lugemine julgustab mõnda töökat, sihikindlat ja õppimisvõimelist tudengit mugavustsoonist välja astuma ja end proovile panema, siis on see juba oma eesmärki täitnud.

Suvega 3000 inimest

Paljud minu tuttavad vahel ikka küsivad, et miks ma ikka veel raamatid müün. Mida see programm nii palju annab ühele inimesele? Miks teha sellist tööd, kus inimene peab terve suve nii kõvasti töötama, see pole ju normaalne.

Kõige suurem asi, mis ma siin õppinud olen – edukad inimesed teevad asju, mida ebaedukad inimesed ei ole nõus tegema. Sellepärast nad ongi edukad. Selle kogu programmi idee ongi see, et ta on raske. Usun, et sellist kogemust lihtsalt ei ole võimalik mujalt saada.

Müük ukselt uksele. 

Kuna ühe suve jooksul näeme me umbes 3000 erinevat inimest, olen ma õppinud erinevate inimtüüpidega suhtlema. Samuti olen ma õppinud, kuidas ennast motiveerida, kui on raske ja kuidas mitte alla anda. Ma olen oma mugavustsooni nii palju laiendanud, et paljud asjad ei tundu enam rasked. Pigem tunnen, et palju asju saab aina rohkem võimalikumaks. Muidugi on arenenud mu inglise keel ja müümisoskus.

Ma alati rõhutan inimestele – JAH, see ongi raske! Sellest peab aru saama. Selleks, et minna raamatuid müüma ja hästi teha, peab tudengis olema kolm asja – töökus, õpetatavus ja suve peab kindlasti lõpuni tegema. On noori, kes annavad keset suve alla, kellel müük nii hästi ei lähe ja enamik inimesi arvavad, et kõik on asjaoludes kinni – kuhu piirkonda satud või kellega elad. See pole kindlasti nii. Ma olen elanud erinevate inimestega, olen töötanud nii rikkas piirkonnas kui ka vaeses, olen kokku kuues erinevas osariigis müünud – igal pool olen saanud müüa. Asi on pigem siiski inimeses endas kinni. Mõned lähevad sinna ise oma jalgratast leiutama ja nii seal edukaks ei saa.

Programm töötab juba 160 aastat. Järelikult meil on parim plaan välja töötatud, kuidas seal edu saavutada. Teised pole 100% ära pühendunud, et teevad lõpuni. Mul on olnud number üks meeskond umbes 200st – tean täpselt, millised inimesed teevad hästi. Kui tudengid kuulavad kõike, mida nende mentorid räägivad, teevad suve lõpuni ning lihtsalt töötavad iga päev – siis ei ole lihtsalt võimalik mitte müüa.

Kingitus põlisrahvalt

Ukselt-uksele müük on mind ka palju harinud ja olen saanud väga huvitavaid kogemusi. Näiteks sattusin see aasta ühel nädalal töötama Ameerika põlisrahvaste piirkonda. See oli minu jaoks üks suve kõige õpetlikumaid nädalaid, kuna sain kuulda palju lugusid, kuidas neile on minevikus liiga tehtud ja mida nemad arvavad oma ajaloost. Kuna neil on komme, et kui keegi tuleb väiksest kohast, kingivad nad midagi, sain ma neilt näiteks kõrvarõngaid ja sõrmusi. Seal olles võtsin endale eesmärgiks iga inimene jätta heasse tujusse. Sain palju tagasisidet, kuidas tänu sellele, et mina nende piirkonda tulin, on nad märksa paremal arvamusel meist kõigist. Kultuurilist poolt õpib just niimoodi kõige rohkem. Muidugi reisime suve lõpus ringi, ning saame ka muid kultuurilisi vaatamisväärsusi külastada. See on küll vaid umbes nädal, kuid igat päeva naudime sajaga. Programmi raames on mul tekkinud võimalus käia Grand Canyonis, Yellowstone`i rahvuspargis, Walk of Fame’il, Las Vegases, rentida maju Floridas, Californias, New Yorgis.

Ma arvan, et Southwesterni suveprogrammis osalemine on mõjutanud mu elu tohutult! Mul on kahju, et väga paljud inimesed ei saa aru, et see pole lihtsalt kolm kuud suvetööd, vaid see on elustiil, mis õpetab eluks kõiki vajalikke oskusi.