Jaanuarist märtsini kestnud Drakadeemia näidendite kirjutamise kursusel õpetati kaheksat kirjandushuvidega naist. Teadmisi said harjulannad Malle Maltis, Katrin Bats, Sandra Heidov, Heli Reiman, Mari Edith Lin Jagomäe, Mai Triin Puström, Signe Heiberg ning Siiri Metsamägi Pärnumaalt.
Kuidas naised tee koolitusele ja akadeemiasse leidsid? Kas näidendite kirjutamist on võimalik õppida? Milline on huvitav, paeluv ja kõiki haarav teatritükk? Nendele küsimustele vastasid Rae vallas elav Mai Triin Puström ja Viimsi valla elanik Katrin Bats.
“Drakadeemia leidsin tänu ühele sõbra soovitusele. Mulle andsid õpetused vist pigem kindlustunde, et olen asjadest ka varem õigesti aru saanud. Loomulikult sain juurde ka uut teoreetilist teadmist,” rääkis Lotte kohvikus töötav näitleja-klienditeenindaja Mai Triin Puström. Ta sai teada, kuidas luua karakterit, tegelaste vahelist dialoogi ning lugu tervikuna üles kirjutada. Samuti seda, kuidas kasvatada pinget ning hoida lugejas või vaatajas põnevust. “Tegime palju väikseid kirjutamisülesandeid, et käsi ikka soojana hoida,” ütles Jüris elav Puström. Kaheksaliikmelist kursust “Näidendi kirjutamise ABC” juhendas Drakadeemia asutaja Siret Paju.
Tahtmine ja teadmine
Kas draama- ehk näitekirjanikuks saab õppida? “Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikoolis on olemas dramaturgia eriala. Seal saab kõige tugevama põhja,” arutles Puström. Loomulikult võib hakata kirjanikuks igaüks, sest ideid, loovust ja pealehakkamist pole ilmselt võimalik ja vajalik ülikoolis õppida. “Tahtmist peab ikka piisavalt olema. Loomulikult on vaja natuke ka teoreetilisi teadmisi. Siis aitabki Drakadeemia oma kõikvõimalike kursustega,” lisas jürilanna.
Lõputööst ehk lühinäidendist plaanib ta kirjutada täispika versiooni. Lisaks sellele on valminud kolm lühinäidendit.
Viimsis elav Rimi kommunikatsioonispetsialist Katrin Bats rääkis, et soovis ammu kirjutada. “Minu töö on ka seotud selle alaga. Koostan reklaamtekste ja pressiteateid,” lisas Bats. Loomulikult andis tõuke akadeemiasse minekule suur teatrihuvi. Intervjuule eelneval päeval oli ta käinud koos pojaga Linnateatris vaatamas etendust “Kaelkirjakute elust”.
Kiired kolm õppetundi
Õppimisvõimalusest akadeemias kuulis ta kursusekaaslaselt. “Sügisel hakati koostama lühiproosa kursust, mida juhendas Piret Jaaks. Seega olen ka diplomeeritud lühiproosa kirjutaja,” ütles Bats.
“Koos käisime Tallinnas Vene tänaval MTÜ Drakadeemia ruumides. Tunnid toimusid kuuel korral teisipäeva õhtuti. Korraga kolm tundi ja need möödusid väga kiirelt,”lisas Bats. Õpetati tekstide kirjutamist, teatri ja dramaturgia algtõdesid. Lisaks vaadati koos VAT Teatri etendust “Klaasist loomaaed. Järgnes põhjalik arutelu ja analüüs. Loeti ka lavastaja Katariina Undi käsikirja.
Mida teha, et näidend oleks huvitav, mitte ei veniks või muutuks skemaatiliseks?
Batsi sõnul tähtis teada, miks on üks või teine tegelane sisse toodud. Miks on sündmustel just selline järjestus ja pingekõver. Tuleb arvestada tegelaste ülesandeid, konflikti ja asjade põhjendusi. “Keegi ei viitsi vaadata lavalt meie igapäevaelu: hommikul ärkame, sõidame tööle, naaseme koju, sööme kõhu täis ja läheme varsti magama,” ütles Bats. Kirjanikuks või dramatiseerijaks polegi võimalik õppida. Akadeemia jagab tööriistu, kuidas oskusi ja kogemusi kasutada. Edasine on autori enda kätes.
SIGNE HEIBERG
kursuse lõpetanu, ajalehe Rae Sõnumid toimetaja
Eesti igas külas elab kirjanik ning suuremas külas isegi mitu. Aga neist ei teata. Mitte et nende tekstid oleksid halvad, vaid puudub kriitilisest alampiirist suurem lugejaskond. Mart Juur on kirjutanud: “Kui vanasti kohtus kirjanik lugejatega, siis tänapäeval kohtub lugeja kirjanikega.”
Oma esimese näidendi kirjutasin koolipõlves. See oli miski jandi-laadne lugu, mille ma õige pea ära kaotasin. Peale seda ei juhtunud paarkümmend aastat midagi. Kolm-neli aastat tagasi aga juba hakkas juhtuma. Oma viimase teksti “Elada selleks, et käia tööl” kirjutasin näidendi lühivormis. Seda äratundmisega, et elu pakub palju ainest mõtlemapanevateks lugudeks.