Liikumine ja tervisesport on saanud paljude harjulaste igapäevaseks harrastuseks. Kes teeb metsajooksu, kes kepikõndi või harjutab jõusaalis. Et tervis säiliks ning probleeme ei tekiks, tuleb aga hoiduda ülekoormusest või -pingutusest.

Harju Elu küsimustele vastas Spordimeditsiini SA ortopeed, spordiarst Mihkel Mardna.

Millised on tihedamalt esinevad mured tervisespordis või liikumisharrastuses?

Kõige sagedasem mure on see, et hinnatakse enda tervislikku seisundit ja füüsilist valmisolekut üheks või teiseks pingituseks valesti. Ehk lühidalt: tihti hinnatakse enda võimeid üle. Sealt saavad alguse erinevad tervisehädad. Sealhulgas ka ülekoormusvigastused ning ägedad traumad ning kardiovaskulaarsüsteemi ehk südame-veresoonkonna mured.
Alati peab arvestama üldtervislikku seisundiga. Ehk muret võivad teha kõrgvererõhutõbi, ülekaalulisus ning suhkruhaigus. Samuti südame rütmihaired, mis ei pruugigi üldse igapäevaselt tunda anda.
Seega on üleskutse: inimesed, kes tegelevad pidevalt tervisespordi või liikumisharrastusega, peaksid läbima tervisekontrolli. Harrastussportlane peaks laskma ennast kontrollida perearsti juures. Kui vaja, siis saab perearst suunata edasi juba erialaarstide juurde.
Eriti peaksid ennast kontrollima need, kelle tervisesport või liikumisharrastus algab n-ö tühja koha pealt.

Milliste haigustega tuleb harrastajatel olla eriti tähelepanelik? Minul on näiteks noor sugulane, kellel on diabeet, kuid sõidab ratast ja osaleb rogainivõistlustel.

Suhkruhaigus peab olema ravimitega kontrolli all. Pikkadel distantsidel olgu medikamendid, komm või suhkrukuubikud alati käepärast. Tema suhkrusisaldus veres muutub teist moodi kui tervel inimesel. Tervisesporti võib diabeediga teha, tippsport on juba problemaatilisem ja kohati küsimärgi all.

Kas kerge ülekaalulisus keskeas on suur takistus liikumisharrastuse alustamiseks?

Liikumine on tervise ja tervelt elatud aastate alustala. Tervisesporti tuleb alustada mõõdukalt. Kui inimene on veidi ülekaaluline, siis jooksmine ei ole talle just kõige sobivam. Parem on ehk harrastada rattasõitu, ujumist ning teha erinevad jõusaali treeningud. Nendel aladel on liikumine dünaamiline. Ei ole vertikaalse kompressiooni momenti, mis põrutaks liigeseid.

Millist mõju avaldab laste- ja noorte hulgas levinud nutisõltuvus ning sellega kaasnev vähene liikumine?

Siin pole vaja kaugele mõelda. Kui mina olin koolipoiss, siis käis võistlus selle eest, milline klass rahvastepalli väljaku vaheajal enda valdusse saab. Pärast kooli mängisime ikka kas jalgpalli, liikusime metsas või jooksime ringi. See oli tõeline liikumisharjumus. Täna on see asendunud aknalaudadel istumise, nutitelefoni näppimisega ning “arvutis olemisega”. Kõik need asjad võivad viia sotsiaalse katastroofini. Koolilastele kirjutatakse juba praegu välja aina rohkem antidepressante. Parim Facebook on minu meelest see, kui lähed õhtul välja, mängid sõpradega jalgpalli ja suhtled nendega.
Eestis on liikumisharrastuse propageerimisel eestvedaja rollis Eesti Olümpiakomitee, kelle patronaaži all toimuvaid paljud rahvaspordi- ja liikumisharrastusega seotud üritused ning tervisekampaaniad.