Sel suvel pärast intervjuud Kihnu Virvega, kes rääkis oma eelseisvatest esinemistest, leidsin juhuslikult ühe internetifoorumi, kus arutleti, mida teha selleks, et elada vanas eas sama hästi kui Kihnu Virve.

Kas ise saab midagi oma elu ja tuleviku heaks ära teha, uuris teema algataja, kes pidas silmas 90-aastase Kihnu Virve tervist, vitaalsust, aga ka aktiivset loomingulist tegevust, mis tekitab paljudes imetlust ja võib-olla ka väikest kadedust. Üllatuslikult olid need arutlejad noored või keskealised, sest vastuseks toodi värvikaid näiteid oma veel elus olevatest vanaemadest-vanaisadest, vanaonudest ja ämmadest, kes on vanusele vaatamata üsna heas vormis, käivad reisimas, ei vaja arstirohtu ja on ühiskondlikult aktiivsed.

Mõni arvas, et kõik on geenides – see, mis tuleb, seda eriti muuta ei saa. Üks vastaja tõi näite, et tema vanaema on Virvest vanemgi, aga siiani tegus väikeettevõtja, kusjuures ettevõtlusega alustas vanaema alles pensionile jäädes! Mõni tervisehäda tal on, aga teistele vanaema neid ei näita ega ka kurda. Oli neid, kes ütlesid, et ise saab palju ära teha, aga selleks peab tundma elu vastu huvi, olema positiivne ja aina tegutsema. Ühel on ligi 100-aastane vanaonu, kes ikka veel sõidab autoga, loeb raamatuid ja tervise üle ei kurda. Samas oli sellinegi vastaja, kes kahtles tervisliku eluviisi vajalikkuses, sest tema peagi 90-aastaseks saav vanaisa on eluaeg suitsu- ja napsumees olnud.

Veidi üle viiekümnene tuttav astus sel sügisel ülikooli magistriõppesse, sest talle tundub, et veel pole hilja oma elu muuta.

Sellest arutelust oli näha, et mure tänaste tegemiste ja tegematajätmiste pärast, tuleviku ja vananemise ees paneb mõtlema ka Eesti noori ning keskealisi, kes tahaks võtta elul sarvist ja suunata seda enda tahtmist mööda. Küll oleks hea, kui vanadus ei hirmutaks ning ka vanas eas jätkuks tööd, rõõmsat tuju ja raha.

Kui tervist või kogu elu ei saa ette teada, siis midagi on võimalik tuleviku heaks kindlasti juba täna ära teha.

Hea aeg muutusteks

September ei ole ainult kooliaasta algus, vaid see on hea aeg teha neid muutusi, mida hing ihkab või sisetunne käsib. Õppetööd alustavad kõrgkoolid, kuhu leiab tee üha rohkem “eakaid” tudengeid. Kes nii suurt koormust ei taha võtta, võib leida endale sobiva täiendkoolituse (üsna paljud on isegi tasuta!) või keelekursused. Paljud inimesed, kes pole senise tööga rahul, eelistavad just septembris töökohta vahetada, kui pikk ja mõnus suvepuhkus on läbi ja taas on tekkinud tahe tööd teha.

Veidi üle viiekümnene tuttav astus sel sügisel ülikooli magistriõppesse, sest talle tundub, et veel pole hilja oma elu muuta. Ülikooli lõpetas ta kolmkümmend aastat tagasi. Kui noorena võis ta rahulikult pikalt ühel kohal töötada ning keegi ei läinud naljalt enam uut eriala õppima, siis nüüd on kõik teisiti. Lisaks kolis ta eelmisel aastal Eesti teise otsa, et kogeda, milline elu on väljaspool pealinna.

Tuttav 69-aastane naine, finantsala ekspert, sai doktorikraadi neli aastat tagasi ning peab seda otsust oma elu parimaks otsuseks. Ta on veendunud, et õppida ei ole kunagi hilja. 88-aastane naine, kes veel mõni aasta tagasi käis tööl, tunnistab, et tema elu on äärmiselt põnev – ühiskondlikke kohustusi on nii palju, et vahel jääb ajast puudus. Eakate ülikool ja erialaseltside loengud annavad nii palju mõtlemis- ja jutuainet, et pole aega haige ega hädine olla. Endise arstina soovitab ta kõigil omaealistel tegutseda, kui päris voodis pikali ei olda.

Isetegemise rõõm

Vanuse tõttu ei tohi millestki loobuda. Kui on tahtmine kaua vormis olla, võiks ka pensionieas tööl käia. Kes nii suurt elumuutust ei taha, aga soovib oma ellu natuke värvi või uusi tutvusi, võiks leida sel sügisel endale mõne sobiva hobi. Eesti on täis spordiklubisid, kultuuri- ja rahvamaju, kust midagi meelepärast leiab igaüks. Hobi kaudu jõutakse vahel ka uue tööni, tutvusest klubis või uuel töökohal sünnib aga sõprus või isegi rohkemat.

Sügis on ideaalne aeg ka pahedest loobumiseks või halbade asjade lõpetamiseks. Kes tunneb end tööl juba pikalt allasurutuna, kannatab töökiusu all või kelle tööd kunagi ei hinnata, peaks julgema uue töö otsida. Kes elab kodus vägivalla või hirmu all, leidku jõudu sellest välja astuda. Vägivaldse kaaslasega ilusat tulevikku ja vanaduspõlve ei tule.

Kahjuks ei saa keegi teine meie elu muuta, ainult me ise. Selleks, kuidas kõrges vanuses vormis olla ja elu rõõmsal pilgul vaadata, tasub aga kindlasti Kihnu Virvest eeskuju võtta. Kas on olemas veel optimistlikumat mõtet kui Virve vastus, miks ta ikka veel aktiivselt tegutseb: “Kodus istuda jõuab nagunii, kui vanus kord selline, et enam liikuda ei saa!”