Sünnitusjärgne depressioon on meeleoluhäire, mis avaldub tavaliselt paari nädala kuni aasta jooksul pärast sünnitust. Sellele viitavad meeleolu alanemine, energiapuudus, rõõmutunde vähenemine, uneprobleemid, sage muretsemine, kiire ärritumine või närvilisus, enesekriitilised või negatiivsed mõtted lapse või emaduse kohta.

Esineda võivad ka keskendumisraskused, teotahtetus, süü- või väärtusetusetunne ning raskematel juhtudel surma- või enesetapumõtted. Vahel võivad värsked vanemad kogeda sundmõtteid oma lapse vigastamise või hülgamise kohta. Siinkohal ei pea korraga kõik nimetatud sümptomid esinema, häire kliiniline pilt võib inimeseti olla erinev.

Juhul, kui sümptomid on kestnud üle kahe nädala, on suure tõenäosusega tegemist sünnitusjärgse depressiooniga. „Kõne all oleva meeleoluhäire tekkimise põhjuseid on mitmeid, näiteks võib algatajaks olla (eelkõige just emade puhul) hormonaalne kõikumine, mis raseduse ja sünnitusega kaasneb. Oluliseks faktoriks võib olla ka mittepiisav ja/või ebakvaliteetne uni,“ selgitab kliiniline psühholoog, peaasi.ee e-nõustaja Karmen Vool.

Mõnikord saab depressioon alguse pärast traumaatilist või problemaatilist sünnituskogemust vahetult sünnitusjärgsel perioodil. Emade puhul võivad ärevust, süü- ja häbitunnet kaasa tuua ka raskused lapse imetamisel.

Karmen Vool. Foto Katrin Käis 

„Üldiselt on haavatavamad need inimesed, kel on varasemalt depressiooni esinenud, kel on puudulik või mittepiisav sotsiaalne tugi, kel esinevad sotsiaalmajanduslikud probleemid või kelle paarisuhe on sünnitusjärgselt oluliselt kannatada saanud. Lisaks võib sellisel juhul meeleoluhäire avaldumisel tõukeks olla see, et lapsevanem ei ole enne lapsi sündi hästi kursis olnud sellega, mis muutused tema elus saavad aset leidma või kui tal on olnud väga kõrged ootused sünnitusjärgsele perioodile,“ lisab Vool.

Toetamine raseduse ajal

Paljudel naistel kaasneb rasedusega tavapärasest kõrgemal tasemel ärevust ja/või muretsemist. Seega on teatud määral muretsemine normaalne. Juhul, kui see hakkab segama lapseootel ema igapäevaelu või tekitab hirmu sünnitamise või lapsekasvatuse ees, siis oleks vajalik olukorraga tegeleda.

„Toeks võib olla siinkohal oma kogemuste jagamine, valideerides seda, et muretsemine on normaalne ning see ei pea üldse olema kooskõlas tegelikkuses tulevikus aset leidvaga. Samuti oleks hea siinkohal märkida, et muredega on võimalik toime tulla ning vajadusel abi olemas – olgu abistajateks siis lähedased või spetsialistid,“ annab Vool nõu.

Keegi meist ei saa täielikult ette näha ja kontrollida tulevikus toimuvat, kuid samas on enamasti ka üsna tõenäoline, et juhtuvad asjad, millele me pole mõelnudki ja vastupidi – tihti need asjad, mille pärast muretseme, ei juhtugi.

Kindlasti oleks aga hea hoiduda liigsest survestamisest, mure pisendamisest, kritiseerimisest ja naise olukorra võrdlemisest kellegi teise omaga.

„Kindlasti tahaksin aga siinkohal toonitada, et oma kogemuse jagamine võiks siiski aset leida vaid juhul, kui lapseootel naine ka selle kuulamisega nõus on. Vältida tuleks  nii-öelda soovimatut nõuandmist, kuna see kipub pigem mõjuma just teise muret tühistavana. Veel võib muremõtete puhul kasutada erinevaid tehnikaid, näiteks on peaasi.ee lehel väga tõhusaid tehnikaid negatiivsete mõtetega toimetulekuks,“ lisab ta.

Lapseootel ema tasub julgustada nõu küsima oma ämmaemandalt. Kindlasti võib veel ka kaaluda ideed minna raseduskriisinõustaja või psühholoogi vastuvõtule, sest neil spetsialistidel on erinevaid võtteid muretsemise ja ärevusega toimetulekuks.

Värske ema vajaduste toetamine

Kõige parem on värskele emale pakkuda just seda, mida ta ise hetkel soovib ja vajab. Mõni naine eelistab, et tal on olemas keegi, kellega lihtsalt rääkida ning kellelt ehk nõu küsida, kui seda tarvis peaks olema, mõni ema vajab rohkem seda, et teda aidatakse beebiga tegelemisel, mõni eelistab aga pigem seda, et keegi hoolitseb tema enda ja tema tegemiste eest – teeb kindlaks, et ema on saanud korralikult süüa ja võimalikult palju magada, viibida värskes õhus ning ei pea muretsema kodu- ja majapidamistööde pärast.

„Depressioonimärkidest rääkides võib juhtuda, et sümptomid on väga selged ning neile ei pea kuidagi võimendatud tähelepanu juhtima, samas ei ole alati märgid väliselt nähtavad, mistõttu tasub ka ise emalt küsida, kuidas ta end tunneb, keskendudes sel juhul otseselt talle, mitte näiteks beebile või beebiga toimetulekule,“ soovitab Vool.

Tugivõrgustik

Lähedaste esmane roll võiks olla ema enesetunde jälgimine ja selle kohta küsimine. Väga suur abi võib olla mõistvast ja toetavast kuulamisest ning igapäevastes toimingutes abistamisest. Kuna sageli on üheks oluliseks sümptomiks väsimus ja kurnatus, siis on oluline, et depressioonis naine saaks puhata ja magada ning teha ka muid asju kui hoolitseda beebi või kodu eest. Suure tõenäosusega vajab ta vaba aega.

Mõni ema vajab, et keegi aitaks beebiga tegeleda, mõni vajab vaid oma aega. Foto Omar Lopez, unsplash.com 

Kõige parem on veel naiselt endalt küsida, mida ta käesolevalt kõige enam vajab – olgu selleks siis pigem abi lapsega tegelemisel või just muude tööde tegemisel. Lähedast tasub julgustada enda eest hoolt kandma, teistega suhtlema ja kodust väljas käima. Kindlasti oleks aga hea hoiduda liigsest survestamisest, mure pisendamisest, kritiseerimisest ja naise olukorra võrdlemisest kellegi teise omaga.

Kui seisund on visa muutuma või tajuvad lähedased ise, et neil on teadmisi-oskusi vajaka, siis võiks abivajajat julgustada pöörduma raseduskriisinõustaja või kliinilise psühholoogi poole.

Ka isade mure

Erinevate uuringute kohaselt kogeb ka pea iga kümnes isa sünnitusjärgset depressiooni. Sümptomid võivad siinkohal olla samad, mis naiste puhulgi, kuid vahel viitavad meeleoluhäirele hoopis kehalised sümptomid, ärritatus ja otsustamisraskused, suurenenud alkoholi või muude ainete tarvitamine või hoopis põgenev/vältiv käitumine, mis väljendub näiteks sagenenud kodust eemal olemises, ebaproportsionaalselt oma hobidele või muudele tegevustele keskendumises (sh nutiseadmetes olemises).

Ka isade jaoks võiks parim toimetulekuviis siinkohal olla võimalus kellelegi toetumine ja vabadus oma mõtteid ning emotsioone väljendada. Sarnaselt emadele vajavad ka nemad kohanemisaega ning võimalust veeta vahel aega kodustest tegemistest eemal.

„Et meeste puhul on sage depressiooni tekkimise alge just teadmatuses ja segaduses ning eriti paarisuhte muutumises, siis on oluline, et nemadki oleksid teadlikud sellest, millised on tavapärased lapse sünniga kaasnevad elulised pöörded. Just viimase tõttu julgustaksin väga ka tulevasi isasid osalema perekooli loengutel, lugema beebiootusraamatuid ning käima kaasas spetsialistide vastuvõttudel,“ soovitab Vool. Nii on võimalik juba potentsiaalseid meeleoluhäireid ennetada, sest ollakse teadlikumad ning kohanemine uue rolliga võib olla oluliselt kergem.