Karjamaadelt on kadunud veisekarjad, mõtleb nii mõnigi autoaknast Harjumaa tühje rohumaid põrnitsev reisisell. Kus küll need kenad mustakirjud on, kas pealinna külje all on piimatootmine üldse ära lõpetatud?
“Ju see reisisell ei reisi siis õigetes kohtades,” ütleb Vaike Treiberg hingeldades. Suurte loomade ajamine paneb kopsud ja südame kiiremini tööle.
“Mingu sõitku näiteks Kuu-salu kandis ringi, Uuri suurtalu kari on kogu aeg karjamaal. Ja Ants Aamanni maakari. Aga ega neid loomi tänapäeval siin Harjumaal väga palju karjamaal käi küll,” tõdeb lõpuks põllumajandusettevõte Haljava juhataja. Loomafarme on vähem, loomi on vähem ja väga vähe on neid farme, kus loomad aasale värsket rohtu sööma aetakse. Igal pool toimetavad robotid. Ja robottehnoloogia eeldab, et loomad laudast karjamaale ei lähe.
Robot hoiab laudas
Ka Haljava lüpsifarmi paigaldati 2014. aastal robotid lehmi lüpsma. Ometigi on firmajuht koos farmijuhataja Kärt Kalveti ning mõnede abilistega loomadega õues toimetamas.
“Sorteerime siin loomi, millised sisse, millised võivad veel välja jääda,” seletab Kärt Kalvet. “Väljas on kinnised lehmad ja mullikad. Kellel poegimisaeg kätte jõuab, selle ajame lauta tagasi. Muist lehmi aga laudast jälle karjamaale.”
Arvutiga töötamine pole keeruline, nõuab ainult natukene teadmisi, kinnitab Sulev, kes on karjakust tõusnud operaatoriks. “Soov on, et kõik piimaandjad rotatsiooni korras igal aastal saaksid ka karjamaal käia. Paraku ei lange kõigi poegimisajad suvisele perioodile, nii et mitte igal lehmal pole õnne õue pääseda. Kuigi see on loomade tervisele väga kasulik,” kõneleb loomaarsti haridusega Kärt Kalvet.
Haljava farmis peetakse natuke rohkem kui 500 looma, 270 neist on lüpsilehmad, ülejäänud noorloomad.
“Üks põhjusi, miks lüpsilehmi nagu vanasti enam karjamaale ei aeta, on töömahukus. Laudad on suured, loomi palju, palju peab olema ka inimesi, kes nendega toimetavad – kõigepealt aja kari välja, ja pärast jälle lauta tagasi,” räägib Vaike Treiberg. Ja suured koplid on vaja tarastada.
“Ka loom on tänapäeval teist moodi elama õppinud – lüpsirobotid on programmeeritud nii, et annavad igale lüpsma tulnud loomale maiust. Mida rohkem lehm lüpsab, seda rohkem maiust ta saab. Parimad saavad kogunisti siirupit,” täiendab Vaike Treiberg.
Laudas vaja haridust
Ometigi läheb aina enam farme üle robotlüpsile. Praegu toimetab Haljava 500 loomaga 10 inimest, varem oli inimesi vähemalt poole rohkem, lüpsjaid enam farmi palgalehel ei seisa. See aga ei tähenda, et lehmade piimaand oleks kannatanud. Haljavas lüpsavad lehmad keskmiselt 32 liitrit päevas, läinud aasta toodang oli 9500 kilo lehma kohta ehk üle Eesti keskmise.
“Eks toodang tasapisi tõuse, kuigi minu eesmärk pole niipalju toodang kui see, et loomad püsiksid kauem karjas,” kõneleb loomaarstist farmijuht. Vanim lehm Haljava farmis, Asse, on sündinud 2004. aasta märtsis, andnud piima 10 laktatsiooniperioodi, varsti hakkab jälle poegima…
Haljava farmi vanim lehm Asse ootab oma 11. vasikat. Et siis jälle lüpsma hakata. Kui lehmad annavad keskmiselt 9500 kilo piima, siis ei saa ka loomakasvatajal halvasti minna?
“On halvemaid aegu olnud, aga on ka paremaid,” ütleb Vaike Treiberg mõtlikult. “Kui lüpsiroboteid ostes pangale äriplaani tegime, maksis piimaliiter 40 senti, nüüd kolmkümmend. Aga on maksnud ka 20…”
Aga mis olulisem. Nii nagu lehmad on ka inimesed robotite tulekuga muutunud. Kui varem oli enesestmõistetav, et kes koolis hakkama ei saanud, sai lauta ikka tööle. Karjakuks. Aga nüüd pole hariduseta inimesel enam lauta asja.
“Iga inimene peab siin olema ennekõike kohusetundlik, valdama arvuteid, omama tehnilist taipu, tegema tööd südamega,” kõneleb Vaike Treiberg tänapäeva laudast.
