Blond naine, keda oleme harjunud rohkem nägema televiisoriekraanil tuliselt mõnd rahvusvahelist küsimust lahkamas, jookseb nüüd tuliste roogadega köögi ja külastajate vahet. Kristiina Ojuland. Omaenda kodurestoranis.

Ihasalu poolsaarel, Ihasalu tee ääres, massiivsetest maakividest kõrge müüri varjus lösutab Kapten – inimesemõõtu kaltsunukk, triibuline meremehesärk seljas. Kapten lausa sunnib oma väljakutsuva olekuga autosid peatuma, aia ja aiatagusega lähemalt tutvust tegema. Müüri taga, teisel pool maja, toimetabki võõrale harjumatus ametis Kristiina Ojuland.

“Mõte kodurestoran avada tuli mul juba ehk kümme aastat tagasi, mil Itaalias Toscana kandis puhkasime,” kõneleb perenaine oma äsja avatud restoranist. Toscana – seda maakonda peetakse küllap õigustatult Itaalia üheks kauneimaks piirkonnaks. Üle kogu maailma tuntud turismimagnetid on Firenze, Siena, Pisa ning Barga linnad, turiste meelitavad veel maalilised merevaated ja mäed, aga ka Elba saar.

Endine välisminister ja Europarlamendi saadik Kristiina Ojuland oma kodurestoranis külalisi teenindamas. 

“Mille poolest meie siis viletsamad oleme kui nemad seal Toscanas,” tahab teada Kristiina, kelle vanast kalurimajast villaks ümber ehitatud eramu asub Eestimaa ühes maalilisemas Ihasalu rannas, mõnikümmend meetrit veepiirist.

“Seal, Toscanas, sattusime külastama kirikut, kus nädalavahetustel avati kodurestoran, toodi õue pikad lauad ja pingid, kaeti Itaalia rahvusroogadega, tõenäoliselt kellegi vanaema retsepti järgi valmistatud,” meenutab Ojuland seda reisi.

Kümme aastat läks tal endal aga igasuguste sekeldamiste peale – toimekal naisel pole neist kunagi puudus.

“Restoran on Kristiina äri!”

“Sel kevadel siis mõtlesingi – kas nüüd või mitte kunagi. Ja tegin ära,” ütleb perenaine. Ja läheb külaliste juurest kööki – äsja tellitud itaaliapärane tomatisupp on vaja kiiresti valmis saada.

Möödasõitjate tähelepanu tõmbab ka aia ääres lösutav Kapten. 

Ajal, mil Kristiina köögis tellitud suppi ja kõike sinna juurde kuuluvat valmistab, saavad külalised päikselist päeva ja merevaadet nautida. Või õues ringi piiluda. Ruumi siin on, krundile mahub veel mitu pisemat, rohkem suvemaja tüüpi hoonet. Kõik korras ja hooldatud – igal pool on tunda pererahva kätt. Keset õue aga, keset siledaksniidetud muruplatsi kükitab kanapuur – kus kanu on küll rohkem aimata kui näha – mille juures peab armunult valvet koer nimega Reims. Kuni peremees, Raimo Kägu ta enda juurde hõikab.

“Mina siin ainult aitan Kristiinat, näiteks vastmunetud kanamunadega. Muud rolli mul restorani juures pole,” kõneleb Raimo Kägu, kelle sõnul elu Itaalias muutus väljakannatamatuks. “Kogu aeg pidi mask ees olema, ka kuumaga,” ütleb mees peamise põhjuse, miks ta Eestisse naasis.

“Restoran on puhtalt Kristiina äri!” ütleb Raimo Kägu, “mina end sellesse ei sega!”

Kristiina köök

Kristiina valmistatud tomatisupp on nagu olema peab – kerge ja suvine, tuunitud basiilikulehega. Maitseainetega liialdatud pole, igaüks saab neid ise lisada.

Koduvalvur Reims on armunud tibudesse. 

“Ma ei ütleks, et mul mingi kindel köök on, eesti või gruusia või itaalia oma. Üritan külalistele pakkuda eesti roogasid itaalia nüanssidega,” naerab Kristiina, kinnitades, et ta pole tegelikult kunagi kokandust õppinud ega köögis kokaametit pidanud. “Küll olen paarkümmend aastat mööda maailma käinud, viibinud erinevatel vastuvõttudel, kus häid ja veel paremaid roogasid pakutakse,” meenutab endine välisminister ja eesti Europarlamendi saadik. Ja lisab: “Nendel kohtumistel tekkiski huvi ka kokanduse vastu – kuidas üks või teine tippkokk oma roogasid valmistanud on?”

Kristiina Ojuland on meelde jätnud ja hiljem üles tähendanud erinevate köökide, erinevate kokkade poolt pakutud maitseelamusi. Et neid nüüd siis oma koduköögis katsetada. “Eks igal kokal ole oma käekiri, aga õppida on igalt tippkokalt,” arvab ta.

Kaks olulist komponenti: täpsus ja tooraine

“Kokkamisel on olulised täpsus ja tooraine,” toob ta lagedale omad saladused. Täpsuse all mõtleb Kristiina täpset maitsestamist, mis tagab toidule kindla ettenähtud maitse. Ka kiire peab olema – seistes muudab toit maitset.

“Toorainet hangin ma ainult kindlatest kohtadest,” kinnitab restorani Kristiina ja Kapten peakokk. Näiteks vasikaliha tartar’i – kontrollimata andmetel pakutakse selles restoranis ainsana Eestis vasikaliha tartar’i, mujal saab vaid veiselihast valmistatud rooga – jaoks ostab Kristiina tooraine Järvamaalt, kala aga ainult M.V.Wooli firmalt.

“Kõnelgu mis tahes, mina olen veendunud, et skandaal selle ettevõtte ümber oli poliitikute ja ajakirjanike poolt üles keeratud tolm,” usub Kristiina.

“Aga kohalik kala?” tahab iga klient teada.

“Kohaliku kalaga on nii nagu on,” teab perenaine. “Ei saa kindel olla, et alati tuleb. Kui aga augustis lesta aeg käes, võtan kindlasti menüüsse,” lubab peakokk, ise silmadega juba kööki sihtides. Uus laudkond inimesi on tellinud veisefileed.

“Muidu on mul abiks Sirje Põllu, aga kohe-kohe on Neeme külapäev, Sirje on külavanemana rakkes,” ütleb kodurestorani peakokk Kristiina Ojuland kööki kadudes. Seda, et ta ka talvel restorani uksed lahti hoiaks, ta päriselt ei usu.

Kodurestorani tegevusraamid on üsna ahtakesed. Pealegi on ta ka Itaaliaga seotud. See siin Ihasalus on küll puhtalt tema äri, aga Raimo Kägul on hotell Itaalias. Ehk tuleb talveperioodiks hoopis sinna appi minna. Maailm on hetkel ettearvamatu.