Kord kuus kogunevad Kõue rahvamajas Kalju Palo eestvedamisel esoteerikahuvilised – välguvad pendlid ja pöörlid. Palo on veendunud, et nii saab vastused elus oluliste küsimuste jaoks.

“Pendlivärgiga ma hakkasin tegelema 2003. aastal,” räägib 82-aastane Kalju Palo, tausta poolest pensionile läinud kinomehaanik. Jutu kinnituseks näitab ta pelmeenisarnast puutükki, mis ripub jämedamat sorti niidi otsas.

Palol mapi vahel on Eesti Psühhotroonika Ühingu diplom, mis kinnitab, et ta on “lõpetanud geobioloogia alased õpingud ja sooritanud eksamid hindele hea”. Diplom väljastati Tallinnas 1. augustil 2004, paberil ilutsevad Rein Koha, Rein Weberi ja Heldur Haldre allkirjad.

Diplomi esitlemisel üritab Palo seda mapi kiletaskusse tagasi pista. Sellega on tükk tegemist, sest pendlimehe käed värisevad.

Kõuel koos

Kõue pendliklubi vedamisega alustas Palo 2009. aastal. Siis raksatas masu ja klubi tegevus soikus.
Visa habemega mees ei jätnud jonni. Tänavu 18. märtsil said pendlihuvilised Kõuel jälle kokku. Teistkordselt koguneti 15. aprillil.

Kes Kõue pendliklubisse kuuluvad? “Mina olen Ly Ridala, üks kohalik. Meil on teine istumine,” tuleb vastus laua äärest. Esimese istumise käigus tutvus ta tabelitega ning kuidas pendlit käsitseda ja tööle saada. “Asi toimib,” arvab ta.

Daamid pendlitega paberite kohal vastuseid otsimas. 

“Mina olen Ludmilla Käsper. Ma siin klubis olen esimest korda, kuid olen käinud Tartu mees Viljo Viljasoo juures õppimas. Meil ikka oli neid tunde päris palju,” räägib teine osaleja.

“Mina teen uksi lahti ja panen uksi kinni ja söödan rahvast,” teatab Tiiu Lõoke. Majaperenaise töö viljana ilutsevad laual koogid, saiakesed ja barankad – tõelised kulinaaria meistriteosed –, mille kõrvale saab rüübata kohvi.

15. aprillil on pendlihuvilisi Kõuel kokku kaheksa – seitse naist ja habemik Palo. Mõned küsivad küll murelikult, et ega ajakirjanik Õhtulehest ei ole ning rahunevad siis, kui kuulevad, et tegemist on Harju Eluga.

Maakera on elektrimasin

“Mõned inimesed tunnevad ära, kus on maaenergia kohad. Ma leian neid pendliga,” räägib Palo. Maakera katab tema sõnul Hartmanni võrgustik – 20 sentimeetri laiused kiired, mis jooksevad iga kahe ja poole meetri tagant.

“Maakera on nagu üks suur elektrimasin. Tuum käib sees ringi ühtepidi, siis on see vedel vahel ja koor käib teistpidi ringi. Tekib elekter, tekivad kiired,” räägib Palo.

Pendel näitavat ka ära, kui voodi on vale koha peal. Selguse saamiseks ei pea kohale minemagi. “Teie voodi koht on 80 protsenti hea,” ütleb Palo ajakirjaniku kõrval pendlit võngutades. “Pendel näitab ära selle, mida küsid.”

Arukuse analüüsi tabel. 

Et lihtsam oleks küsida, on Kõue pendliklubil A4 formaadis paberid valmis vastustega. Ühele lehele on kirjutatud: “Milline on koha magnetväli %-des?” Skaalal ilutsevad numbrid nullist sajani. Keeruta aga pendlit ja vastus tuleb.

Ametialase orientatsiooni leht pakub välja kuus laiemat valdkonda: füüsiline töö, tehnika, äri, psühholoogia, kunst ja teadus. Füüsilise töö rubriigist leiame me nii aianduse kui kaevanduse, psühholoogia lahtrist ametid, nagu hingekarjus, meedium ja ekstrasenss.

Soovi korral võib teha oma arukuse analüüsi. Abistava paberi kohal pendlit võngutades võib tulla vastuseks “parandamatu idiootsus”, “totaalne imbetsilsus”, aga ka näiteks “kalduvus ajutisele deliiriumile”, mis olevat geniaalsuse tunnus.

Kuidas leida veesoont?

Palo üks lemmiktegevusi on veesoonte otsimine. Veesoonte leidmiseks sobivad küll pisut teistlaadi riistad, mida nimetatakse pöörliteks ja mis olevat tõhusamad kui nõiavits.

Pöörel koosneb vasktorust ja sellest 90-kraadise nurga all väljuvast terastraadist. Kui kaks torukest pihku võtta – üks vasakusse ja teine paremasse –, võivad traadid kalduda üksteise poole , mis Palo sõnul tähendab, et veesoon on otse all. Kui traadid kalduvad väljapoole, veesoont lähedal ei olevat.

Ajakirjaniku silm märkab, et traatide kaldumine sõltub käte asendist. Kui käsi pisut teineteise poole kallutada, siis olemegi nagu naksti veesoone peal. Järele seda kontrollida aga ei saa, sest hoolimata portsust pöörlitest puudub komplektis lihtlabane labidas.

Et häid lambaid mahub palju ühte lauta, keerlevad pendlid ja pöörlid Kõue rahvamaja esimesel korrusel, teisel korrusel seevastu toimub mälumäng „Kõue kood“. Esimesena lahkuvad majast mälumängurid.

Kahetunnise pendeldamise järel saabub kulminatsioon. Välguvad rahatähed, sest imevidinaid saab Palo käest soovi korral osta – kui pendli hinnaks nimetab mees kaks eurot, siis pöörlite paari eest tuleb välja käia kolm.

Kõue rahvamajast lahkumise eel küsib Harju Elu veel, millisena näeb Palo omaenda tulevikku?
„Seda ei tea keegi meist. Muidugi võiks minna kaardimooride käest küsima, aga seda ei ole kasulik teada,“ arvab pendlimees häält tasandades.