Maailmas on praegu kokku 47 miljonit dementsusega inimest. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel kasvab aastaks 2050 nende arv 132 miljonini. Et probleemiga tegeleda, moodustatakse Eestis praegu dementsuse tugigruppe.
8. oktoobri pärastlõunal kogunes Jõelähtme valla päevakeskusesse Kostiveres paarkümmend inimest. Jutuks tuli dementsus, selle äratundmine ja inimeste abistamine. Peamisteks kõnelejateks olid Hanna-Stiina Heinmets ja Kadi Neubauer.
Hanna-Stiina Heinmets töötab SA EELK Tallinna Diakooniahaiglas dementsushaigete tegevusterapeudina. Eestis on dementsus probleemiks enam kui 20 000-le valdavalt vanemale kui 70-aastasele inimesele. Viimasel ajal on dementsust diagnoositud aga ka nendel, kes on viiekümnesed või natuke üle selle.
“Peamiselt algab see mäluhäirest pihta, aga kaasnevad ka käitumishäired, toimetulekuprobleemid. Ei tulda enam toime nende tegevustega, millega varem toime tuldi. Inimese tegevus laguneb. Tema mõtted hajuvad, tähelepanu hajub. Lõpuks kaob toimetulek ja iseseisvus,” rääkis Heinmets.
Neli staadiumi
Demetsus jaguneb kergeks, mõõdukaks, raskeks ja sügavaks. “Igas etapis võib inimene elada aastaid,” selgitas Heinmets.
Kerge dementsusega inimese probleemideks on, et ta ei tunne sageli ära oma tuttavaid ja sugulasi, nimed hakkavad ununema. Hakkavad ununema kokkulepped, kohtumised, sünnipäevad. Ta hakkab unustama teatud tööetappe, kuid oma rutiinses keskkonnas elades saab ta igapäevaste toimingutega suhteliselt hästi hakkama. Haiguse sümptomid tulevad välja siis, kui tema keskkonda muuta.
Mõõduka dementsuse puhul võib juhtuda, et inimene läheb poodi ja unustab ära, mis ta sealt ostma pidi. Näiteks mõni inimene käib iga paari tunni tagant poes, ostab saia ja õli, ehkki kapp on saia ja õli täis. Hakkavad korduma ühed ja samad sundtegevused. Ühel hetkel saabub murdepunkt, kus inimene ei saa enam endaga ise hakkama.
Raske dementsuse puhul kaob inimese kõne. Inimene eksleb sihitult. Ta ei tule enam oma hügieeniga absoluutselt toime. Ta ei tunne teisi inimesi ära. Ta ei taha oma kodus olla, kus ta on aastakümneid elanud, vaid tahab minna sinna, kus ta sündis. Sünnikodusse jõudes ei tunne ta ka seda ära.
Sügava dementsuse puhul inimene on juba voodihaige. Ta ei räägi, ta on täishooldatav, söödetav. Temast on vähe järgi jäänud. Lähedaste asi on toetada tema identiteeti, teda ennast, et ta ei unustaks ära, kes ta ikkagi on. Inimesele üritatakse pakkuda seda, mis talle varasemas elus rõõmu on pakkunud, näiteks massaži, aga ka lemmiktoite ja jooke.
Dementsuse Kompetentsikeskus
Et probleemiga tegeleda, algatas sotsiaalministeerium projekti Dementsuse Kompetentsikeskus. Avapauk anti 7. septembril 2018, projekt kestab 31. detsembrini 2021. Projektijuhiks on Kadi Neubauer.
Kadi Neubauer. FOTO: Andres Tohver
“Dementsuse Kompetentsikeskus seisab selle eest, et dementsusega inimestel oleks inimväärne elu Eestis. Me soovime, et nii kodus elavate kui ka hooldusasutuses olevate haigete lähedased ja tervishoiutöötajad oleksid teadlikud dementsusest ning oskaksid sellega tegeleda,” selgitas Neubauer.
Kompetentsikeskuse partneriteks on MTÜ Elu Dementsusega, SA EELK Tallinna Diakooniahaigla, SA Viljandi Haigla ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool.
Kompetentsikeskuse info- ja usaldusliini telefoninumbriks on 644 6440. Käesoleva aasta esimese kuue kuuga võeti numbrile kokku 219 kõnet. Kõne keskmiseks pikkuseks oli 13 minutit ja 20 sekundit.
Kompetentsikeskuse algatusel on üle Eesti loodud 18 dementsusehaigusega inimeste lähedastele mõeldud tugigruppi: Haabersti, Haapsalu, Jõelähtme, Jõgeva, Keila, Kuressaare, Lasnamäe, Mustamäe, Nõmme, Paide, Pirita, Pärnu, Rapla, Saue, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru.
Neist kõige uuem on Jõelähtme tugigrupp, millele pandi alus 8. oktoobril Kostiveres.
