20. septembril peeti Kose kultuurikeskuses laulu- ja tantsupeo “Minu arm” tänupäeva. Sellest võttis osa 140 tantsuõpetajat, koorijuhti ja orkestrijuhti üle Harjumaa, kes on andnud oma panuse ikka ja jälle suurürituse õnnestumisse.

Soojenduseks näidati mõnusa huumoriga vürtsitatud lühifilmi sellest, kuidas Kose vallas laulu- ja tantsupeoks valmistuti. Selle oli võtnud lindile Andres Õis, kes on aktiivne koorilaulja ja kes on koduvallas valitud ka aasta isaks.

“Viimastel aegadel on palju küsitud, mis õigupoolest hoiab üleval seda laulu- ja tantsupeo liikumist, kui suur on võra sellel puul ja kui tugev see tüvi on, mis seda võra üleval hoiab. Lihtne vastus on – ikka need inimesed, teie, kes te olete siin saalis,” tunnustas õhtujuht Meelis Kompus tänupäeval osalejaid.

Meelis Kompus

On südamesse talletunud

“On ju selge, et elu koosneb emotsionaalsetest hetkedest. Üks suur hetk – Minu arm – on meil ilusti täna südamesse talletunud. Selle nimel on tulnud väga palju tööd teha,” jätkas Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees Andre Sepp.

“On töid, mida peab tegema. On töid, mida võib teha,” lisas Sepp. “Paljudele on ju koori või tantsuringi juhtimine kõrvaltööna või suisa hobina. Hobisid on isiklikke, on kirglikke, on ühiskonnale avatud, aga on neid, mis on keele ja kultuuri säilimiseks.”

Et tänuüritus liiga tõsiseks ja pühalikuks ei muutuks, esines metsosopran Annaliisa Pillak, keda saatis klaveril Siim Selis. Duo rahvaliku jandiga visati nalja lauljate hääleprobleemide ja kapriiside kulul.

Siim Selis ja Annaliisa Pillak

Meeleolu aitasid üleval hoida ka orkester The Tomahawk Brothers, kellele meeldib end nimetada iseenesesliku tekkega kultuurinähtuseks, samuti tantsutrupp Showmen ehk laval ainult mehed.

“Te tõesti olete ära teeninud ka puhkuse, aga seda puhkust ei tule, sest uue peo ratas hakkab sellest sügisest jälle pöörlema,” tuletas Kompus laulu-, tantsu- ja orkestrijuhtidele meelde.

Õhinapõhine tegevus

“Laulupidu on minu jaoks juba lapsepõlvest alates olnud üks põhilisi sündmusi elus,” ütles maakonnalehele Rahvakultuuri Keskuses töötav Merike Hallik, kes koos Harjumaa Omavalitsuste Liidu kultuurinõunik Ruth Jürisaluga vastutas juubelipeo eest Harjumaal. Selliseid kuraatoreid oli üle Eesti kokku 20.

Palju töötunde juubelipidu Halliku jaoks ikkagi tähendas? “Vaata, 70 eelproovi oli. Ja need proovid algasid tavaliselt kell üheksa hommikul ja lõppesid parimal juhul kell kaheksa, halvimal juhul kell üksteist õhtul,” selgitas naine.

“See on puhas õhinapõhine tegevus. Tullakse lihtsalt heasse kollektiivi, kus ollakse oma sõpradega koos laulmas, tantsimas, pilli mängimas,” arvas Hallik traditsiooni liikumapaneva jõu kohta.

“See on üks pikk-pikk minemine. Siis ühel hetkel on olemine väga eriline ja kui laulupidu lõppeb, siis on korraks tühjuse tunne,” ütles Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri dirigent Harry Illak.

“Harjumaa Noorte Puhkpilliorkestri põhieesmärk on pakkuda võimalust just nendele noortele, kus ei ole kohapeal võimalust täisorkestriga mängukogemust saada,” selgitas Illak. “Me käime koos seal, kus me laagri püsti paneme – üle terve Harjumaa.”

Samas juhtis Illak tähelepanu kitsaskohale. “Paljud inimesed suunduvad tööle piiri taha. Kui sa nädal aega oled näiteks Soomes tööl, siis on väga keeruline jõuda kaks korda nädalas orkestriproovi.”

Harry Illak

Üle poole sajandi

“Laulupidudega olen seotud 1969. aastast, alustasin 5. klassi lapsena,” rääkis Kosel töötav Heli Sepp, kes praegu juhendab nelja koori.

“Need on lastekoor, poistekoor, gümnaasiumi noortekoor ja Kose kammerkoor,” loetles ta. Palju seal lauljaid kokku on? “No laulupeol jagasin ma neid veepudeleid 129,” teadis Sepp täpselt.

Mis nipiga inimesed laulmise juurde tuua? “Lastega ja kõigi kollektiividega peab olema mingisugune programm ees, mingi eesmärk. See peab olema vastavalt võimetele ja koosseisule, mis kujuneb. Tuleb valida jõukohane repertuaar, et laulja tunneks rõõmu, et ta saaks alati positiivse tunde,” arvas Sepp.

Heli Sepp

Ehk kõige staažikam tänupeo külaline oli 85-aastane Ilma Adamson, kes esines laulupeol esimest korda 1947. aastal lastekooris. Siis langes liisk tantsimise kasuks. Hoolimata kõrgest vanusest juhendab ta praegugi Keilas kahte tantsijate naisrühma – Koidula ja Keikal.

Kui palju energiat rühmade ettevalmistamine juubelipeoks nõudis? “Oi, väga palju, aga ma olen harjunud sellega. Kõik peod on nõudnud energiat. See on võimatu, kui sa energiat ei pane sinna peale,” naeris Adamson.

“Tants on minu arm. Kui minu abikaasa jättis mind leseks, siis tants ei ole mind veel leseks jätnud,” lisas Adamson.

Ilma Adamson