Kose vald rõõmustas 10. septembril aukodanik Rannapit nimelise pingiga, mis paigutati Kose kultuurimaja ette. See on esimene paljudest pinkidest, millega vald lugupeetud inimesi tunnustada soovib.
“Mulle tuli see mõte pärast Haapsalut. Ma käin iga suvi päris mitu korda Haapsalus ja seal iga pink räägib oma loo. See annab nii palju avalikule ruumile juurde, seda enam, kui seal on veel aega istuda ja mõelda; kui seal on nimi,” rääkis Kose vallavanem Merle Pussak.
“Kose raamatukogu direktor Sirje Bärg käis välja, et miks mitte ei võiks esimene pink olla Jaan Rannapile, kellel on sünnipäev septembrikuus. Nii see algatus tuli,” meenutas Pussak. Pink telliti augustis Kiili Betoonist.
Lauldi ja deklameeriti
10. septembri ennelõunal kogunes Kose kultuurikeskuse ette nii vanemaid kui nooremaid kirjandussõpru kokku poolesaja ringis. Ühena esimestest saabus Jaan Rannap ise, kes oli 85. sünnipäeva tähistanud nädalapäevad varem. Koos abikaasa Eviga puhkas ta pingil jalga.
“Kose valla esimene nimeline pink on pühendatud Kose valla aukodanikule ja lastekirjanikule Jaan Rannapile. See pink on sümboolne tänuavaldus teile, Jaan Rannap, kõige senise eest,” rääkis vallavanem Pussak piduliku lindilõikamise ajal.
Rannapi auks laulsid Kose Gümnaasiumi mudilaskoori lapsed Anne Kruuse juhatamisel. Kõlasid Arvo Pärdi “Tere, raamat” ja Jaak Johansoni “Tuhat tänu”.
“See oli meie tänu kirjanik Jaan Rannapile, sest need lapsed on väga suured lugejad. Mul on hea meel, et nad nägid Rannapit oma silmaga ja said osa sellest lugupidamisest. Täna oli tore pidu,” arvas Kruuse.
Kose Gümnaasiumi õpilased lugesid ette tekste Rannapi Agu Sihvka lugudest. Neist üks kirjeldas meeleolukat saanisõitu, mille käigus lõhuti ära nii saan kui pasun. “Kas Jaan avaldab meile nüüd saladuse – kas sai sellest pillist veel asja,” küsiti Rannapilt üle. “Ei saanud,” vastas juubilar.
Pingi avamise järel pakuti kultuurikeskuses kohvi ja kooki, huvilised said tutvuda näitusega Rannapi loomingust. Uudistamist oli palju, sest Rannapi sulest on ilmunud üle kolmekümne raamatu. Neist mitmed on tõlgitud võõrkeeltesse.
Koolijuhataja pojana innustus Jaan Rannap kirjutamisest juba varajases nooruses. Temast sai õpilasena ajaleht Säde kaastööline. Hiljem läks ta tööle ajakirja Pioneer, pärast seda ajakirja Täheke. Kuidas sai ajakirjanikust aga kirjanik?
“Kirjandusse ma tulin võistluste kaudu. Kui ma olin midagi kirjutanud, ei julgenud sellega kirjastusse Eesti Raamat minna, sest ma arvasin, et ei ole ikka tasemel. Võistlused andsid hoogu. Esimene katse – „Salu Juhan ja ta sõbrad“ – see sai teise auhinna Eesti Raamatu korraldatud lastekirjanduse võistlusel,” meenutas Rannap kirjanikutee algust.
Milline teostest on kirjanikule endale kõige südamelähedasem? “Kõige armsam on üks väike raamatukene, “Põder, kes käis varvastel”, sest seal on väikesed lood sõnalistest hetkepildistustest metsas ja puutumatutel loodusaladel käikudest,” ütles Rannap.
Mitte ainult sulesepp
Rannap on tulnud kahekordseks Eesti noorte meistriks kaugushüppes. Hiljem võitis ta Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes ja kolmiküppes kolm hõbedat ja kolm pronksi. Eesti koondises võistles ta kokku 70 korda.
Hariduse poolest – ja see ehk üllatab lastekirjanduse sõpru – on Rannap hoopis matemaatika ja füüsika õpetaja. Säärase elukutse omandas ta 1956. aastal Tallinna Pedagoogilises Instituudis. “Matemaatika on niisugune tore ala, et kui sul natukenegi pea seda jagab, siis tuima päheõppimist seal ei ole,” muheles Rannap.
Kirjanikul on veel üks hobi – viiul. Esimest korda proovis ta isale kuulunud pilli 10-aastasena, kuid kuna puudus mänguoskus, teinud viiul nii hirmsat käginat, et poiss otsustas, et see ei kõlba kuhugi. Tõsisem mänguhuvi sai alguse kuus aastat hiljem. “Mul ei olnud viiuliõpetajat, ma olin iseõppija,” ütles ta.
Viiul andis Rannapile lisaks mängurõõmule abikaasa Eevi. “Me istusime sümfooniaorkestris kõrvuti pinkidel ja olime kursusekaaslased ka,” meenutas ta. Abielu on vastu pidanud 58 aastat, selle viljana on Rannapitel kaks last ja neli lapselast.
Oma elumaja Kose-Ristil ehitas Rannap küünist, mis paiknes kuue kivi peal. “Algul tõstsin tungraudadega alumise palgi üles ja tegin vundamendi alla, hiljem lisasin väikese juurdeehituse. Nüüd kannatab seal elada,” ütles ta.
Muidu elurõõmsal ja temperamentsel Jaan Rannapil on siiski üks mure. Neljarealisena kavandatud Tallinna-Tartu maantee lõikab mehe õunaaiast ära kümme õunapuud. Millal konkreetselt puud maha võetakse, on siiski lahtine, sest kiirtee ehitamine toppab.
