Septembris avati Kosel nimeline pink lastekirjanik Jaan Rannapile. Laupäeval, 26.novembril, saab aga samasuguse austuse osaliseks teenekas kultuurijuht, valla aukodanik Aime Bahovski.

Nimeline pink avatakse kell 15 kultuurikeskuse ees. Kingitus märgib ka päev varem peetavat Aime Bahovski 75. sünnipäeva. Harju Elu vestles kultuuritöötaja ning omal ajal koduta Kose rahvamaja juhtinud Bahovskiga 21. novembril.

Mida arvasite, kui saite teada enda nimega pingist Jaan Rannapi pingi kõrval?

Arvasin, et see on üks suuremat sorti mõnitamine, mis mulle enne surma veel osaks saab (naerab). Jaan Rannap on meie peres väga armastatud kirjanik. See on ehk natuke liig, kui minu pink sinna kõrvale pannakse. Aga laupäeval olen kohal ja proovin pingi ära. Mis mul ikka muud üle jääb. Minu pingi idee on üleval juba üsna ammu. Eks nad minu selja taga susserdavad. Minu vanem poeg on selles seltskonnas, Kose vallavanem ja kultuurikeskuse juht ka.

Kirjanik Jaan Rannap sai kultuurikeskuse ette nimelise pingi septembri alguses. Veidi pärast kadripäeva avatakse samas kõrval pink Aime Bahovskile. 

Viimased kümme ja rohkem aastat olete olnud pensionil. Kas on olnud aega enda tehtust kokkuvõtteid teha?

Aastal 2004 sain ma preemia “Harjumaa kultuuripärl”. Tunnustust saades ning ka hiljem olen mõelnud: kogu minu töö on minu hobi ja tegevusala. Kiitust olen saanud töö eest palju, kuid mitte suurt raha. Aga ma olen niigi rikas, sest ma olen muhulane. Minul on saarel oma küla ehk Raegma (Räegma) ja oma talu. Sealt ei kuulu mulle küll mitte midagi, kuid ikka olen rikas.

Kuidas sattus Muhu tüdruk mandrile?

See on pikk lugu. Ema suri varsti pärast minu sündi. Olin põhiliselt vanaema ja vanaonu kasvatada. Siis hakkas see talupidamine meil tasakesi üle jõu käima. Isal oli pikad päevad sadamas tööl. Kuuendas klassis läksin ma Lihulasse onu ja tädi juurde. Koolis olin paras krutskitegija. Aga enamus mäletab mind laval esinemas. Loogiline jätk oli see, et läksin õppima Viljandi kultuurikooli. Seal õnnestus minul olla muuhulgas Karl Aderi õpilane.

Pärast kooli lõppu, aastal 1964 rähklesin ma veel kaua. Läksin näiteks ise sõbranna asemel Hiiumaale tööle. Aga seal ma kaua vastu ei pidanud, sest tingimused olid kehvad ja palk väike. Edasi olin koos Merle Karusooga Leida Rammo draamakursusel. Igapäevatööd tegin koka abina. Siis õnnestus minul saada huvitav töökoht ehk olin rongidel tõuloomade saatja. Sõitsin mööda Venemaad ja Kesk-Aasiat. Seal teenis hästi. Aga ma leidsin nendelt sõitudelt ka endale abikaasa.Pärast seda hakkasin korralikult koduseks inimeseks.

Kosele Te veel 1960ndatel ei jõudnud?

Sinna on pikk maa. Kõigepealt maandusime Turbas. Seal olin kolm aastat ning Turbas sündis esimene poeg. Edasi elasime Kuivajõel, abikaasa töötas ehitusministeeriumis. Aga minul ei olnud Kuivajõel tööd ning ma sain 1968 ametisse Tuhala kultuurimajja. See oli sisuliselt Lauristini-nimelise kolhoosi klubi. Mulle pakkus huvi, kas külarahva baasil saab teha näiteringi, mis paistaks ka silma. See õnnestus! Olime aastal 1977 244 Eesti näiteringi hulgas parimad. Majas töötas palju kollektiive, nagu sõnakunstiring, tantsuringid ja orkester. Mul õnnestus isegi orkestris trummi mängida.

Aastast 1991 töötasin Kosel ja seda 2000. aastani. Kultuurikeskust toona ei olnud. Kunagi rahvamajana kasutatud kiriku pastoraat oli tagastatud. Seega tööd pakuti, aga töökohta mitte. Minu esimene kabinet oli Kose kutsekeskooli nr. 40 lavatagune läbikäidav ruum. Aga mulle see ei sobinud. Ütlesin, et kes mind näha tahab, tulgu koju. Ringijuhid seal käisidki. Proove tegime kutsekoolis ja keskkoolis. Tänan, et minul lubati seal möllata.

Lõpuks saime enda kätte vana koolimaja, mida enam ei kasutatud. Majas leidis tööd ka minu kaasa. Praegu asub seal Kose kaltsukas. Aga meie tegime seal seal üle kümne aasta detsembris väikest jõulumaja. Mind toetati ja aidati. Seal käisid külas mitmed kuulsused, nagu Ingrid Rüütel, Veljo Tormis, Andrus Vaarik ja teised.

Millega praegu tegelete?

Loen väga palju ja vaatan telerist mõnda filmi. Hea meel on, et Kosel on ilus kultuurikeskus. Ning seda juhib Kerli Sild, kes oskab ja tahab kultuuritööd teha. Soovin sellel puhul kohalikele südamest õnne! Mis praegu viga kultuuri teha. Seda aidatakse, toetatakse ning üritustel tahetakse osaleda.

KERLI SILD
Kose kultuurikeskuse juhataja

Aime on tõeline maa sool. Ta oskab ja tahab kultuuri juhtida. Mina mäletan teda 1980-90ndate vahetusest Tuhalast. Kohalikus rahvamajas toimus kogu aeg midagi. Küll noortele, vanadele ja lastele. Aastavahetuse pidudel käisid 13-aastased ja 83-aastased ja seda mitte ainult Kose vallast, vaid kauemaltki. Tegutses palju kollektiive ning käis täisväärtuslik elu.