Räime on vähe. Ja jääb aina vähemaks. Ei usu, et ümarmudil põhjuseks on, siin rannas söövad kormoranid kala ära. Ja ega hülgedki kalale, võrkudele ja kalurile hõlpu anna.
Nii kõneleb Aivo Janter, rannakalur Turbuneemest Pärispea poolsaarelt Kuusalu vallas. Aastaid tagasi, mil ta traallaevaga sedasama merd kündis, tuli noodaga räime tonnide kaupa. Oli kala, oli teenistus. Nüüd näitab kalur käega Vihasoo poole. Seal võib läbi kevadise halluse aimata kolme laidu, kus kaluri kinnitusel kormoranid elavadki. Kõik kolm laidu olla pesasid täis. Ja kus on kormoranide pesitsusalad, seal on igal pool looduski pea ühesugune – keset merd seisavad paljal maalapil liigsest väetamisest igiraagus puud, mille harulistel okstel istuvad suured mustad linnud. Ja häälitsevad kurjaennustavalt.
„Eelmisel aastal käisime ühel laiul, lugesime kokku pea 500 pesa, see tähendab, et kolmel laiul võib neid olla 1500. Kui pojad kooruvad, on laidudel vähemalt 8000 lindu,“ kõneleb Aivo Janter. Wikipedia andmetel sööb täiskasvanud kormoran päevas kuni 400 grammi kala. Aastas tarbivad need linnud ligi 1700 tonni kala. Võrdluseks olgu öeldud, et MTÜ Harju Kalandusühingu esimehe Kaido Vagiströmi kinnitusel oli möödunud aasta Harju rannakalurite kogupüük 62 tonni.
„Varasemalt oleme laidudel käinud mune õlitamas, et lindude arvukust vähegi kontrolli all hoida,“ räägib Janter. Eelmisel aastal keelas kohus roheliste eestvõttel munade õlitamise, sel kevadel saavutasid kalurid otsuse tühistamise. Nii see võitlus kaluritel käib. Mitte ainult kormoranidega.
Lõhevõrgud ja fekaaliauto
Lõuna poolt on tulemas väike haneparv suunaga Hara lahele. Nende kannul kolm luike. Nemadki otsivad paslikku pesitsuskohta. Nii see aastaring looduses käib. Jääräime aeg läbi, hakkab juunis lest tulema. Õige lestaaeg on aga nagu vanastigi augustis. „Ikka nagu vanasti päris ei ole. Kui saad 4–5 lesta võrgu pealt, on juba hästi saadud. Mul on 21 võrgu luba, kui need korraga sisse tõmban, on seda 1,5 kilomeetrit,“ kõneleb kalur. Annab lasta ja lapata, pärast puhastada, survepesuriga pesta. Vahel käib kutseline kalur merel koos abikaasaga, vahel tema vennaga.
„Kui kala tulebki, siis tuleb jälle otsida, kuhu müüa. Vahel olen Lääne-Virumaalegi kalakoormaga ringi peale teinud, otsinud kliente,“ kõneleb Janter kalamüügist. Viinistu kalatööstusest, mis kunagi kalurite püütu ümber töötles, on saanud kultuurikeskus.
Kalda ääres otse kalapaadi kõrval seisab kummaline ujuk, mingi seadeldis peal ja päikesepatarei veel küljel. „Hülgepeleti – see kaitseb võrke ja võrku sattunud kala hüljeste eest,“ tutvustab kalur sõidukit. Hülgepeleti tekitab helilaineid, mida hülged ei talu. „Peletita merel võrke lastes hülged ainult muhelevad vurrudesse – panid meile toidulaua jälle ette,“ räägib kalur. Kõige suurem kalapea, mis ta võrgust leidnud, kaalus kolm kilo. Lõhe ise pidi siis olema vähemalt 20 kilo.
Hülgepeletist natuke eemal seisab õues teine masin. „See annab mulle kindla sissetuleku,“ kinnitab kalur. Tegu on fekaaliautoga, millega rannakalur Aivo Janter käib ümberkaudsetes külades teenust osutamas.
Kalaturism
Ei lähe Viimsi kaluril, Leppneeme kalasadamas toimetaval 30-aastase kalurikogemusega Rein Kääpal püük paremini kui Turbuneeme ametivennal. „Nutune on,“ ütleb mees lühidalt. Räime kõrval tuleb praegu natuke ka kilu. Varsti peaks hakkama tint tulema. „Möödunud aastal lasin tindivõrgud Pirita all sisse, olin juba natuke eemale sõitnud, kui nägin suurt kormoraniparve mõnisada meetrit minu võrkudest eemal vee alt pinnale tõusmas,“ meenutab kalur Kääpa eelmise aasta tindipüüki. Kui järgmisel hommikul võrke nõutama läks, olid seal ainult kalapead. „Kormoran pole ainult hea ujuja – ta on ka väga hea sukelduja, võib sügavas vees võrgu puhtaks teha,“ räägib Kääpa oma kogemustest.
Rein Kääpa hakkas huvilistele kalapüügi kõrval ka kalaturismi pakkuma. Kalad, mis kalaretke aegu võrgus olid, said turistid endale.
Rein Kääpa. Foto: erakogu 
