Kuidas leida elu edasiviiv äriidee? – küllap on enamik algajaid ettevõtjaid küsinud endalt sedaviisi. Sest vastusest küsimusele võib sõltuda ettevõtja kogu tulevane elu- ja edukäik.
Sedasama küsimust küsivad koolitusele tulnud ettevõtlusega alustajad peaaegu alati ka koolitaja Kristo Krummilt. Vastuski sellele küsimusele on peaaegu alati sama: tavaliselt käib elu ise algaja ettevõtja lauale õige kaardi, õige idee, vaja on see lihtsalt sadade teiste hulgast ära tunda.
Õige kaart laual
Veerandsada aastat tagasi avanes tulevasel koolitajal, tollasel Audentese Ülikooli äriõppe üliõpilasel võimalus ettevõtlusega alustada just sellisel moel. Kuna Kristo isa oli energeetik, töötanud terve elu suurettevõtetes, teadis poegki elektrist natuke rohkem kui üks keskmine tudeng, olles nii elektriasjandust kui ka hüdromehaanikat Tallinna Tehnikaülikoolis ka õppinud. Kristo isa oli just naasnud Prantsusmaalt tutvudes sealsete vee jõul töötavate elektritootmisettevõtetega, paotas noormees pereringis, et Ida-Virumaal, Tudulinnas Rannapungerja jõel ootab varemeis lagunev hüdroelektrijaam (HEJ) juba mitu aastakümmet käivitajat – spordilaagris oli Kristo ikka elektrijaama vanal tammil roninud. Juhtumisi kuulis juttu ka Kristo onu, kes eluaegse maaparandajana oli osalenud Kesk-Eestisse kahe, Puurmani ja Tõrve HEJ ehitusel. Nii oli noormehe suu läbi lauda käidud kaart, mis võis määrata paljuski mitte ainult mitme mehe, vaid ka mitme piirkonna saatuse.
“Meie ühine otsus oli: taastame need hüdroelektrijaamad!” meenutab koolitaja ammuseid aegu. Temast endast sai vastsündinud firma finantsilise poole eest vastutaja ning koos mõne nõustajaga asuti projekti ellu viima – omavalitsustelt osteti mõne tuhande krooniga varemed ära, oma kooliharidusele tuginedes hakkas Kristo kirjutama projekte, et saada toetust Eesti Innovatsioonifondilt ja laenu Hansapangalt. Lisaks tuli sõlmida leping elektri tarnimiseks, leida õige ehitaja. Tööd oli algajal ettevõtjal rohkem kui küll.
“Pantisin oma korteri laenuandjale, müüsin projekti rahastamiseks auto, olin kõigis tegemistes kogu naha ja karvadega sees,” meenutab Kristo Krumm.
Kõik õnnestus – kaks renoveeritud elektrijaama hakkasid elektrit tootma. Ja toodavad siiamaani. Tõsi küll – tänaseks teiste omanike juhtimisel. Kristo Krumm peab kogu protsessis aga enda jaoks parimaks koolituseks, mille ta iial saanud on.
“Läbisin selles protsessis kõik etapid, mis ettevõtluses võimalik: korjasin üles teiste poolt märkamata jäänud idee, müüsin selle maha kaasosalistele, kirjutasin vajalikud projektid, leidsin rahastajad, vedasin projekti käima ja… müüsime lõpuks kasumlikult maha uuele omanikule,” on endine elektrijaamade omanik tänagi toona kordasaadetu üle uhke ja õnnelik.
Kristo Krumm õpetamas. Hobuturismist start-up-ideni
Loomulikult on tänapäeval uut, värsket ideed märksa raskem leida kui 20 aastat tagasi, turg on küllastunud, mängureeglid paigas, kaartid jagatud, mõtiskleb Kristo. Samas ei saa unustada, et maailm on pidevas muutumises, ikka tekivad inimestel uued vajadused ja tehnoloogiliselt uued võimalused. Ettevõtja peab tunnetama tekkivaid vajadusi ja olema teadlik uutest võimalustest. Koolitaja peab olema aga topeltteadlik ja ettenägelik, oskama ettevõtjat nõustada.
“Õppisin Audentese Ülikoolis seitse aastat, 2005. aastani. Siis sain ettepaneku hakata ise tudengeid koolitama. Haarasin kohe pakutud võimalusest, hakkasin õppejõuks. Igapäevase pedagoogitöö kõrvale hakkasid aga tulema firmadelt pakkumised – tule tee meile ärikoolitus, kutsus üks ettevõte, väiksem firma tahtis turunduskoolitust, seejärel tulid omavalitsused…, meenutab Kristo Krumm oma koolitajatee algust. 2010. aasta majandussurutise ajal hakkasid popiks saama töötukassa ettevõtmised – kes oli töötu, sai tasuta ettevõtluskoolitust. Kui majandus mõni aasta pärast kriisi jälle toimima hakkas, osales Kristo Krumm koolitajana ka EAS-i korraldatud ettevõtluskoolitajate konkurssidel. Jälle edukalt.
“Nii et mul praegu ongi kaks profiili, ühed väikesed ja alustavad ettevõtjad, teised ülikooli raames on noored start-up-ijad, keda samuti nõustan, võimaluse piires aitan ja toetan,” räägib Kristo Krumm.
“Õpilasteks” on kõige erinevamad teenusepakkujad, raamatupidajad, ehitusfirmad, käsitöötegijad. “Näiteks viisin hiljaaegu koolituse läbi Muhumaal, ühes hobuturismi talus. Sõitsin kohale, koolitasin ja õpetasin hobusetalu klienditeenindajaid. Koolituse eesmärk – et klient jääks teenindusega rahule, tuleks tallu tagasi,” kõneleb Kristo oma klientidest. Viimasel ajal on lisandunud ka mitmeid kliente avalikust sektorist, ministeeriume ja riigiameteid. Näiteks tehakse ministeeriumis töötajatele nädalavahetuseks motivatsioonipakett, kus siis koolitaja viib läbi koolituse tellitud teemal.
Igavene üliõpilane
Kõige erinevamad teemad ja erinevad õppe- ning huvigrupid nõuavad ka koolitajalt kõige erinevamaid teadmisi.
“Olen eluaegne üliõpilane,” naerab Kristo selle jutu peale. Tallinna Tehnikaülikooli uksest astus ta esimest korda sisse 1986. aastal – siis koolinoorena õpilasteadust tegema – ja siiamaani pole ta seda ust kinni pannud. “Ühelt poolt ma koolitan, teiselt poolt õpin pidevalt ise,” räägib kahe magistri- ja mitme bakalaureusekraadi omanik, kes õppimise-õpetamise kõrvalt kirjutab veel doktoritööd. Ka igaks koolituseks valmistumise protsess on õppimine – ei saa ju matuseteenuseid pakkuvale firma klienditeenindajale pakkuda täpselt samasuguseid teadmisi nagu Õnnepalee töötajale. Kristo Krumm on koolitustega teinud Eestimaale mitu tiiru peale, viies koolitusi läbi kõigis maakondades. Ka ta ise kirjutab või aitab kirjutada aastas mitu äriplaani. “Usun, et mul on 101% kompetentsi, millisele asutusele millist äriplaani kirjutada, et hea projekt ka rahastatud saaks,” usub koolitaja Kristo Krumm.
Selleski on ta kindel, et tema õppejõu staatus ülikoolis annab palju juurde ka koolitajana – nii on koolitaja alati kursis uusimate teadusuudistega ja vastupidi – õppejõud, kes teab ja on kursis päris maailmaga, on ka tudengitele teadmiste edasi andmisel kordades huvitavam ning väärtuslikum.
