Õpetaja Erge Loorits ostis esimesed mesipuud nelja aasta eest. Praegu on tal Kose vallas Nõrava külas Laastu talus neliteist mesipuud. Erge usub, et kui ta koolist pensionile jääb, saab mesilaste pidamisest tema põhitöö.

58-aastane Erge tõstab ettevaatlikult mesipuult katuse ning eemaldab kärgi katva kile. Põlevate männipirdudega täidetud tossutaja on igaks juhuks sealsamas. Mesiniku keha katab pealaest jalatallani valge kaitseriietus, mis silmnäo ees võtab võrgu kuju.

Tange meenutava ristapuuga tõstab naine mesipuust välja raami ja takseerib seda. “See on mee ja suira raam. Näed, läigib. Siia nad koguvad sööta,” selgitab ta.

Mesilasema otsides

Itaalia tõugu mesilased kõnnivad rahulikult mööda raami. “Itaallased on siin raami küljes. Nad ei ründa,” kinnitab Erge ja keerab raami.

Mesilastaru korpusesse mahub kümme sellist raami, aga Ergel on neid sedapuhku kaheksa. “See on mul idupere,” selgitab perenaine.

Lisaks mee ja suira raamile näidatakse hauderaami. “Näed, mesilased juba tulevad mulle võrku kinni, sest ma segan nende pesakohta. Mesilasema ma praegu veel ei näe,” jätkab mesinik.

Mesiniku sõrm osutab kollase täpiga tiivulisele, kelleks on mesilasema. 

Ajakirjaniku rõõmuks tõstab ta mesipuust välja kolmanda raami. “Siin põhjas on isegi munad näha, nihukesed väikesed valged,” räägib Erge.

Raami pöörates osutab mesinik sõrmega teistest pisut suurema mesilase peale, kelle keskkoht on helekollane. “Palun väga, mesilasema. Emale pannakse igal aastal värvitäpp või number. 2017. aasta emad on kollase täpiga. Kuna ta on järgmisel aastal juba vana ema, siis ma pean mõtlema ema uuendamise peale.”
Ööpäevas muneb mesilasema ligikaudu 2000 muna. Tempot tuleb hoida, sest erinevalt emast endast on töömesilase eluiga suvisel ajal vaid 35-40 päeva.

Kuni sada kilo

Ehkki Erge Loorits ostsis abikaasaga Laastu talu juba 2002. aastal, jõuti mesilaste pidamiseni alles nelja aasta eest. “Kui pensionile jääda, siis peab ju millegagi tegelema,” selgitab Erge.

2014. aastal jaanuarist augustini käis naine Rakveres mesinike kursustel. “Mesinike tunnistused me saime ka,” meenutab ta. Peamiseks lektoriks oli Aivo Sildnik, kellelt osteti Laastu tallu kaks esimest mesilasperet.

Ka kõik töövahendid tuli ise osta. “See esmane investeering on algajale mesinikule suur,” arvab Erge. Tarude aluse maa registreeris ta PRIAs mesinduskohana.

Esialgu piirdus naine kahe taruga. 2016. aastal kasvas mesilasperede arv nelja peale, mullu aga neljateistkümneni, mis on perede arvuks jäänud ka käesoleval aastal.

Palju ühelt raamilt mett tuleb? “Kaks ja pool kuni kolm kilo. Oleneb, kuidas sa vurritad,” selgitab Erge. Enne vurritamist eemaldab ta kahvliga kärjekannudelt kaanetise.

“Kui mina töötan käsivurriga, siis mul jääb mett kärjekannudesse alles. Siis ma panen vurritatud raamid mesilastele tagasi ja nad limpsivad ülejäägid ära,” täpsustab naine.

Et ühte raami saab suve jooksul korduvalt vurritada, annab taru sügiseks omanikule 100 kilo mett, kui on hea korjeaasta. Teist nii palju vajavad mesilased igapäevaseks toiduks ja talve üleelamiseks.

“Mesilastega sa pead hästi aeglaselt ja rahulikult töötama,” rõhutab Erge.