Kolmekuningapäev on traditsiooniliselt 6. jaanuaril ja tähistab kiriku järgi päeva, mil kolm hommikumaa tarka või kuningat leidsid taevatähe juhatuse peale Jeesuslapse ja tõid talle kingitusteks kulda, viirukit ja mürri.

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva, kuid pärast selle nihutamist jõuluajale sai sel päevaks tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Vanasti kestsid jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. 21. detsembril tähistatav toomapäev langeb enamvähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev.

Germaani rahvakultuuris arvestatakse pärast kolmekuningapäeva päikese- ja kuukalendri ühitamisest tulenev 12-päevane aastavahetus lõppenuks. Ajaliselt ongi tegu aasta kõige pikemate ja tähtsamate pühadega.

Ka Eesti rahvakalendris tähistas kolmekuningapäev jõuluaja lõppu ja oli jõuluaja viimane püha. 19. sajandi keskpaigas segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel, samuti toimus siis Venemaa Balti-poliitika tulemusena paljude eestlaste pöördumine õigeusku. Idakirik seostab kolmekuningapäevaga aga hoopis teist episoodi Uuest Testamendist: siis olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse Jordani jões.

Sel päeval toodi õigeusu kirikust koju pühitsetud ehk nn jordanivett. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. Piirkondades, kus on tavaks jõuluajal sanditamas käia (eriti Saare- ja Läänemaal), käisid perest peresse ka „kolm kuningat“ kübarate või „kroonidega“, tihti liikusid perest peresse kolmekuninga-karu ja kolmekuninga-kurg, nimetatud on ka kukke.

Kolmandad jõulud

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi folklore.ee andmeil on eestlased nimetanud kolmekuningapäeva ka kolmandateks jõuludeks (pärast jõulupühi ja nääripäeva). Tööde ja toimetuste osas ei erine kolmandad jõulud esimestest ega teistest.

Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele ja akendele, et kurjad jõud sisse ei pääseks. Teateid on pühkmete väljaviimise keelust. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema. Siis ei tohtinud paljajalu olla. Sel päeval eestlased tõid veel õlgi tuppa, sõid pühadeaja toite ja täitsid muid jõulukombeid.

Tavaliselt viidi ja viiakse ka tänapäeval jõulukuused just kolmekuningapäeval toast välja. Siis ennustati ka tulevikku – valati sulatinaga õnne ja tõlgendati tekkinud kujutisi. Jälgiti, milline on veest välja võetud tinakämbu pind: säbruline pind tähendas õnne ning head elu, tume värv muret jne.

Tavaliselt viidi ja viiakse ka tänapäeval jõulukuused just kolmekuningapäeval toast välja.

Järelpäevade poolest on kolmandad jõulud rikkalikud. Seda iseloomustab Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi andmeil üks humoristlik tähtpäevaloend: „Ja käes on kolmekuninga-laupäev, 5. jaanuar. 6. jaanuar oli kolmekuningapäev. Sellele järgnes puhkepäev, magamisepäev, ülestõusmisepäev, riidessepanemisepäev ja ringivaatamisepäev. Siis tuli juba asuda igapäevaste tööde juurde: kaua üks hing ikka pühasid võib pidada, vaja ka loomadele metsast heinu tuua ja metsast hagu ahjukütteks.“

Tanguvorst ja muu jõulusöök

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa on kirjutanud ohtrast söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.

Jõulutoitu pidi jätkuma süüa ka kolmekuningapäeval. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid ja seapead. Jõululeib, mis kogu jõuluaja puutumatult söögilaual oli seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule.

Seajalgade söömisest on teateid Kagu-Eestist. Lääne-Eestis peeti oluliseks, et jätkuks jõuluõlut. Seda käidi ka teistes peredes maitsmas. Üsna populaarne on uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski poole vähem kui seoses uusaastaööga. Kolmekuningapäevale järgnevat päeva nimetatud kaiepäevaks või krõõdapäevaks. Pärast kaiepäeva võidi pidada ka veel kaie-lapsepäeva.

Arusaam pikkade pühade tähistamise lõpust leiab tänapäeval väljenduse populaarseks saanud ütluses, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. Kes pärast seda soovib, peab pudeli napsjooki välja tegema.

Ilmumispüha ehk kolmekuningapäev

Jõulupühade aeg lõpeb ilmumispühaga. Kuna õhtumaa traditsioonis on sellel päeval loetud hommikumaa tähetarkade külaskäigust Petlemma, siis nimetatakse seda püha ka kolmekuningapäevaks. Kolm kingitust (kuld, viiruk ja mürr) viitavad kolmele jõukale külalisele. Mõne tõlgenduse kohaselt osutab kingitud kuld Jeesuse kuninglikkusele, viiruk tema jumalikkusele ning mürr teda ootavale ohvrisurmale Kolgata ristil.

Teiste tõlgenduste järgi tähistavad kuld, viiruk ja mürr vastavalt meie usku, palveid ja häid tegusid, mida me kõik Kristusele kinkima peaksime. Tähetargad tulid paganarahvaste hulgast ja kummardasid jõululast kui sündinud maailma Päästjat. Kristuse valgus sai tuttavaks – ilmus – teiste rahvaste esindajatele.

Allikas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik