Koduaed põliste tammede all (0)
Article title
„Koduaed peab kaunis olema igal ajal ja igalt poolt vaadates,“ kinnitab perenaine Helen Loori. Talle endale meeldib vaadata üle hortensiapeenra maja suunas. FOTO Ülo Russak

„Hakkas ise tulema. Alguses tahtsime kaevu ümbruse kauniks teha, rajasime peenra, istutasime lilli ja okaspuid. Siis mõtlesime, et ka lipuvarda ümbruses võiks midagi kasvada, võiks ju lipupeenar olla. Edasi vana keldri ümbrus…“

Sedamoodi kõnelevad Eesti ühe kauneima kodu, Keilast natuke Paldiski poole jääva eramu perenaine Helen Loori ja peremees Margus Roosti. Kõnelevad nagu ühest suust, vahetevahel teineteist täiendades, oma kauni koduaia sünniloost. Möödunud kuul tunnustas kaunist kodu ka Eesti Vabariigi president.

Margus Roosti jaoks algas kõik aga palju varem kui Helenile. Tema jaoks oli varem Põldmaa talu nime kandnud koht sünnikodu. Helen Looriga sai ta tuttavaks Viimsisse kortermajja kolides. Seal sattuski ta Heleniga esimest korda ühe katuse alla elama. Ja noortel klappis nii hästi, et mõned head aastad hiljem otsustati juba koos kolida Põldmaa tallu, mille vanaisa oli Margusele pärandanud.

Ilu käsikäes praktilisusega

„Tegelikult hakkas Margus juba 1990. aastal õue kasima. Ümber maja oli siis vaid käigurada. Võssa kasvanud krundil olid veel poollagunenud laut ja saun,“ meenutab Helen. Õu sai lõplikult tasandatud uue maja ehitamise käigus, sisse koliti 2002. aastal. Vana elamu kohal on nüüd suur lillepeenar kadakatega. Toona ahtake, 1900-ruut­meetrine krunt on tänaseks kasvanud 4000 ruutmeetrini. „Erastamisväärtpaberite ehk EVP-de eest ostsime omal ajal maad juurde,“ meenutab peremees. Lisaks oma maale on nende hooldada ka aiatagune, mille pererahvas tahab samuti kasituna hoida. Siin on sündinud ka nende kolm last, tänaseks 23-, 16- ja 14-aastaseks kasvanud kaks tütart ja poeg.

„Teie suhtute oma kodusse nõudliku kirega ja võite selle üle ka õigusega uhkust tunda. See uhkus ei ole upsakus, sest sinna on pandud teie kätetöö ja südame-
valu. Nii toetub see uhkus hoolivusele.“
Eesti vabariigi president Alar Karis

Õppinud aedniku abi pole pererahvas koduaia kujundamisel kasutanud. „Helen on ju ise kunstnik,“ avab Margus ilu tagamaid. „Modelleerija-rõivakonstruktor,“ täpsustab Helen, lisades, et on lõpetanud ka kunstikooli. Ilusad kaarjad vormid on ta peenardele kujundanud aga just praktilisest küljest lähtudes. Autojuhi ametit pidav Margus on roolis ka koduaias – siin murutraktoril. „Hea kerge on rooli keerata, kui kaarjad jooned ees, saab kiiresti muru niidetud,“ räägib Margus oma tegemistest aias.

„Eks me oleme oma aeda ka nii kujundanud, et selle eest hoolitsemine oleks võimalikult lihtne. Tööpäevadel nopin mõne närbunud lilleõie, nädalavahetuseks jäävad tõsisemad toimetused,“ räägib Helen. „Töö ei saa kunagi otsa,“ täpsustab Margus, tõstes järjekordset kiviplokki kerkiva maakeldri seina – peremehel on käsil vana asemele uue ehitus.

Teisel pool maja kasvavad tarbeaia peenrakastides herned, sibulad, porgandid, kasvuhoones tomatid. Isegi üks paraja võrkpalli suurune arbuus on eestimaiste taimede vahele eksinud. Et igapäevaseks hooldustööks vähem aega kuluks, on peremees kurkide kastmiseks ainulaadse süsteemigi nuputanud. Ja kurgid armastavad selles aias kasvada! 

Perenaine Helen Loori ja peremees Margus Roosti.
FOTO: Ülo Russak 

Aed põliste tammedega

Keilataguses koduõues kasvavad võimsad tammed, vanust ehk sada või rohkemgi aastat. „Keegi asjatundja ütles, et vähemalt 150 aastat, aga tõenäoliselt rohkemgi veel,“ arvab perenaine. Ka paljud õunapuud ja marjapõõsad on vanad. „Osad punasesõstrapõõsad peaksid olema juba 70, vanaisa istutatud,“ teab peremees Margus. Nende vanade puude ja põõsaste vahele on kasvama pandud noori. Nii on selles õues koos mitme põlvkonna ilumeel ja töökus. Harmoonias.

„Elumajale tegime kõrge terrassi, nii on kogu aed ilusasti pilgu all,“ ütleb perenaine. Teisisõnu – ilu on igalt poolt vaadeldav.

2023. aastal märkasid loodud ilu teisedki. Keila abilinnapea Inge Angerjas esitas kodu Keila linna kauneima kodu tiitlile konkureerima. Tiitel ka võideti, kinnituseks ripub vastav plaadike majaukse kõrval. Sel aastal kandideeriti Harjumaa voorus. Samuti edukalt. Nüüd augustis andis president Alar Karis Tartus perele üle Eestimaa kauneima kodu tiitli.

„Teie suhtute oma kodusse nõudliku kirega ja võite selle üle ka õigusega uhkust tunda. See uhkus ei ole upsakus, sest sinna on pandud teie kätetöö ja südamevalu. Nii toetub see uhkus hoolivusele,“ kõneles Eesti vabariigi president Alar Karis kauneimate kodude omanikega kohtumisel, kus Keila pere oli täies koosseisus – ema-isa kolme järeltulijaga.

„Meilt küsis president, kes on meil aias kõige kõvem tegija,“ meenutab pereema muigelsui. Ja lisab siis, et nad kõik on aias tegijad. Kes kastmas, kes rohimas, muru niitmas või midagi uut planeerimas. Nii kasvab armastus kodu vastu. 


ARVAMUS

Meelde jäävad ennekõike inimesed

Inge Angerjas, hindamiskomisjoni liige

Selle aasta võiduaiast on võimatu mööda sõita ilma, et pilk sinna pidama jääks – nii võimsad on vanad põlispuud aianurgas, kokku üle tosina tamme- ja saarepuu raamib põlist koduaeda. Kui veel midagi sellest toredast terviklikult kujundatud aiast esile tuua, siis on see mitmekesisus, õnnestunud konteinerhaljastus ja köögiviljaaed. Ja veel – mulle jäävad võiduaedadest ikka meelde eelkõige inimesed – innustunud, rõõmsad ja lahked ning muidugi on oluline aia loomise lugu.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.