Värvilisest klaasist kaunis kunst – küünlajalad, vitraažid, pokaalid – on laual, riiulitel ja kapis, veel oma vormi ootava klaasmaterjali kõrval. Gaasipõletid on valmis kuuma leeki andma, tagatoas vilgutab klaasisulatusahi oma rohelist silma…

Kõik siin avaras ruumis kõneleb – käib vilgas töö. Tegutsemislust vaatab vastu ka laste põnevil nägudelt.

“Maalimine mind väga ei kõneta, klaas kõnetab, see on kuidagi minulik, natukene romantiline,” arvab Merilin, kellel parasjagu käsil lille meisterdamine. Merilin käib kunstistuudios Qpeale teist aastat kunstnikust pedagoogi Kaire Lehtsaare juhendamisel klaasikunsti õppimas.

“Mulle meeldib uusi asju proovida,” ütleb viienda klassi tüdruk Kirke, kel parasjagu käsil ülipõnevale virtuaaltegelasele klaaskuju andmine.

Lapsed lõikavad klaasinoa ja -tangide abil välja klaasitükid, lihvivad need lihvimismasinal täpsemaks, kinnitavad siis iga tüki servale spetsiaalse vaskfooliumteibi ehk Tiffany lindi ja kui erinevad klaastükid on jootekolvi ja pliivaba tina abil omavahel kokku sulatatud, ongi kaunis vitraaž valmis. Kelle tuppa see jõuludeks akna ette rippuma läheb, seda teavad ainult päkapikud ja noor kunstnik ise.

Klaasikunst sobib nii noormeestele kui neidudele

Klaasistuudio alustas Kiilis õpetaja Kaire Lehtsaare eestvedamisel eelmisel õppeaastal. Vallamaja keldrikorrusele saadi klaasistuudio sisseseadmiseks korralikult remonditud ruumid, Leader-programmi toel osteti klaasisulatusahi. Sel sügisel võeti õppesse juba ka uusi kunstihuvilisi lapsi.

“Vald küll toetab õpilasi, aga ka iga lapse vanematel endil tuleb kunstiõppe eest tasuda. Raha kulub põhiliselt erinevate materjalide ostuks, millest vormuvad taiesed hiljem juba iga noore kunstniku koju jõuavad,” kõneleb õpetaja Lehtsaar kunstiringi majandamisest.

Kokku õpib klaasistuudio kunstiringis üheksa Kiili kooli last. Sel suvel käis siin töötubades neid 60! Siin toimuvad iga kuu ka põnevad töötoad täiskasvanutele ning meeskonnaüritused asutustele.

“Eks selle pärast nende vitraažide tase nii erinev olegi, et osadele lastele on see juba neljas vitraaž teha, kes aga sel sügisel alustasid, nendele esimene või teine,” kõneleb õpetaja.

Henri, sel õhtul ainuke poiss kuue tüdruku hulgas, on töölauale modelliks seadnud näpitstangid – noor kunstnik üritab nüüd metalltööriistale klaasist paarilise teha. “Mulle seepärast klaasikunst meeldibki, et palju on meisterdamist – lõikamist, lihvimist, tinutamist –, vähem joonistamist või maalimist,” arvab Henri.

Kolmanda klassi tüdrukul Kärolinil aitab õpetaja koeral vitraažiks saada. “Kui vaja, on õpetaja alati abiks,” rõõmustab tüdruk klaasist koera üle, mis hakkab aina enam tõelist kutsat meenutama.

“Klaaskunsti saabki õppida ainult väikestes gruppides, siin on palju tehnilist tegevust, meisterdamist. Selle poolest erineb klaasikunst paljudest teistest kunstiliikidest,” kõneleb õpetaja Lehtsaar, kes oma kunstitundidesse ka rohkem noormehi ootab. Uksed on kõigile avatud.

3000 aastat vana tehnika

“Nüüd prillid ette,” kamandab õpetaja ja keerab teisel töölaual oleva gaasipõleti kraani lahti, süütab leegi. Sulatustehnikat juba enamik noori kunstnikke valdab: Murano klaasist pulk vedeldatakse 1200 kraadises leegis ja siis on sellest võimalik vormida juba helmeid, lilli… Isegi üks järjehoidja sünnib selles põnevas käe- ja fantaasiamängus.

“Nüüd vaatame, mis meie eelmisel korral tehtud taldrikutest-kaussidest saanud on,” kutsub õpetaja noori kunstnikke tagumisse ruumi, kus sulatusahjus on värvilisest klaasist pinnad sulanud taldrikuks või kausiks – just selliseks, millist vormi neile kipsist alusega on tahetud anda.

Ka filmidest tuntud klaaspiibud on kunstistuudios olemas, aga nende puhumiseni pole lapsed veel jõudnud. Õpetaja ise käib Olustvere klaasikojas veel klaasipuhumisoskusi lihvimas.

Enne tunni lõppu lastakse korra ka elektrituled ära, süüdatakse küünlad. Ikka noorte meistrite endi valmistatud küünlajalgades. Kel klaasikunstist natukenegi aimu, see teab – nende küünlajalgade imelised õhkõrnad, lumekristalle meenutava pinnaga klaaskuplid on valminud 3000 aastat vanas, aga siiamaani elavas tehnikas, mis tänapäeval kannab peent nime pate de verre.

“Kui kuplid valmis olid, tegime kuplitele savist jala ja glasuurisime ära,” meenutab Merilin töö käiku.

Imeline sädelev valgus on täitnud avara ruumi. Nagu kinnituseks – jõulud pole enam kaugel. Ja jõulukingid on ka valmis. Laste omaenda kätega meisterdatud.