Ehkki Rootsi, Taani ja Norra aladelt retki alustanud viikingid teadupärast ühtegi asulat Eestisse ei loonud, on viikingeid mängitud nii Harjumaal kui väljaspool seda. 18.–25. juulil saadi kokku Kose vallas Kiruveres.

2000. aastal olid viikingid Pärnu Watergate’i festivali taustajõuks, siis mõned aastad Käsmus. “Käsmus kuivas asi kokku ja kuna see vajadus oli, siis tegime siia Kiruveresse,” selgitab Toomas Mägi (52), kes on hariduselt keemik, kuid töötas paarkümmend aastat Tallinnas ajaloo instituudis.

Kiruveres löödi viikingite muinaslaager esimest korda püsti 2007. aastal, kui EAS eraldas selleks 150 000 krooni. Edaspidi on osavõtjad toime tulnud eeskätt omaenda sissetulekute najal.

“Võtan oma puhkuseraha, oma mehe puhkuseraha ja palga ning paneme laagri püsti ja siis kutsume sada sõpra külla,” räägib Kati Muru (49), kes argipäevaselt juhib õmblusettevõtet Murueit.

Kreenholmi kangast

Kati Muru. 

Kiruveres on loobutud esialgsest plaanist luua vabaõhumuuseumilaadne muinasküla. “Ei ole võimalik panna villases kleidis vanainimest siia tarka juttu ajama. Me ei leiaks lihtsalt koolitatud inimesi, kes seda asja veaks. Seetõttu on need üritused siin hooajalised,” ütleb Toomas.

Kust ikkagi pärinevad Kiruvere uhked viikingitelgid? “See on nüüd paviljon-tüüpi telk. Põhimõtteliselt on ta viikingiaegse telgi rekonstruktsioon, kuigi on kasutatud tänapäevast õmblemistehnikat. Telk püsib püsti kahe posti ja ühe tala peal. Kogu konstruktsioon kinnitatakse vaiadega maasse,” selgitab Kati.

“Telgi kangas on pärit tänaseks unustatud vabrikust nimega Kreenholm. Ta on linase ja puuvillase segu. Kui muinasajal oli valdavalt ikkagi linane või villane kangas, siis tänapäeval see puuvill annab parema vihmakindluse, seetõttu on natukene rohkem kasutatud puuvilla,” kergitab Kati saladuseloori.

Kokku on Kati laagri tarbeks õmmelnud kümme telki. Kõige suurema telgi tarbeks kulus kangast viiskümmend ruutmeetrit. Kreenholmi kangast tehti ka viikingilaeva puri.

Uhke purje ja 12 aeruga viikingilaev Äge sai valmis kolme aasta eest. Selle ehitamiseks kasutati lehist, kuuske, ebatsuugat, tamme ja mändi. “Kiirust taga ei ajanud. Põhiline oli see, et saaks ta maksimaalselt vanade plaanide järgi valmis tehtud,” kirjeldab Tõnu Volberg (54) Audentes Haldusest.

Viikingilaev on 11 meetrit pikk. “Kandevõime on tal väga hea. Kui merele läheme, siis paneme kive lisaks, et oleks stabiilsem,” lisab Tõnu. Meri tähendab Paunküla veehoidlat, mis on kohati seitse-kaheksa, kohati vaid poolteist meetrit sügav. Kohalik madalik ehk Neitsivahe varitseb poole meetri sügavusel ja sinna kipub 70-sentimeetrise süvisega Äge kinni jääma.

Kuni kümme päeva

“Osavõtjaid on stabiilselt olnud 120 või siia-sinna. Rekordaasta oli 160. See sõltub suuresti sellest, kas samal ajal on kuskil mingi festival,” räägib Toomas.

Tänavu tuli esimesed “viikingid” Kiruverre 18. juulil – kaks lätlast ja kolm eestlast. Lätlased ja leedulased moodustasid osavõtjatest kolmandiku, ülejäänud kaks kolmandikku olid Eesti inimesed.
“Meil on siin mõned doktorikraadiga tüübid, siis veel mitmed õppejõud, kes on lihttöölised.

Ajalootaustaga inimesi on vähe. Kõik need, kes on, on pigem kõrvalt huvitunud ja uurinud,” ütleb Toomas.

Laagri tegemised

Esimese asjana lõpetati uue kõrtsi ehitamine. Siis korjati üles suvitajate poolt mahajäänud sodi metsa alt. “Tavaliselt on tühi õllepudel raskem kui täis pudel. Seda ei jaksa keegi ära viia,” muigab Toomas. “Siis kogusime küttepuud kokku, vaatasime, kas telgiplatsid on enam-vähem korras. Laev oli vett täis, see tuli tühjaks pumbata.”

Muinaslaager kulmineerus 23. juuliga, kui lisaks “viikingitele” võis laagrist läbi astuda iga huviline, et sõita viikingilaevaga, vaadata sõdalaste võitlusi, naiste võistlusi, laste võistlusi, aga tutvuda ka näiteks sepa tööga ja einestada viikingite kõrtsis.

“Väga meeldib. Jube lõbus on kogu aeg,” ütleb muinaslaagri kohta noor Felis Talvik (9). Tema arvates on kõige lahedam laevaga sõita, aga ka puumõõkadega vehelda. Felise õde laseb mõnuga vibu.

Kas odade, kirveste ja mõõkadega vehkimine ohtlik ei ole? “Ikka on. Mõnedel on hambad välja löödud ja mõnedel on luid murtud,” meenutab Skone Restauraatoris töötav Priit Toomla (28) ja mainib samas, et viimasel ajal on muinaslaagri rõhuasetus siiski rohkem käsitöö peale läinud.

Muinaslaager vandaalide ohver

Viimased osavõtjad lahkusid Kiruvere muinaslaagrist esmaspäeva ehk 25. juuli hilisõhtul. Pärast seda laamendasid muinaslaagris kohalikud keskealised pätid, kolm meest ja üks naine.
“Purjus seltskond otsustas ümber tõugata sepikoja katuse, ära lammutada rauasulatusahju ja aiad. Laager oli lihtsalt jõhkralt läbi käidud ja segi pekstud,” ohkab Toomas Mägi. Puruks peksti ka telkide raamid, mida laagrist osavõtjad polnud jõudnud veel maha võtta.

“Kus tegijaid, seal nägijaid.” Pättide nimed on Toomasele teada, aga artikli kirjutamise ajaks ei olnud ta politseisse veel avaldust teinud. “Järgmise nädala lõpuks peab olema lahendus,” ütleb ta. Toomas soovib, et laamendajad lõhutud asjad ise ära parandaksid.