Tiina Laanemi esimene lasteraamat jutustab kuusteist lugu algkoolis õppiva Miia-Maria ja tema klassikaaslase Megi seiklustest. Meg on saabunud perega kaugelt maalt ja temast saab eestlanna hea sõber.

Keilas elava kirjaniku loomingus on romaane, jutustusi ja näidendeid. Tosin aastat tagasi ilmus esikromaan “Väikesed vanamehed”. Nüüd oled jõudnud esimese lasteraamatuni?

Esimene spetsiaalselt lastele kirjutatud raamat tõesti. Mõte sai alguse sellest, et kui ma olin laps, siis mõtlesin välja fantaasialugusid. Minul oli ka mitmeid kujutletavaid sõpru. Neid polnud olemas, kuid nad kirjutasid mulle. Kirjutasin paberitele neile mitmeid lugusid ja saatsin ära. Keskkooli ajal kirjutasin ka detektiivilugusid. Neid lugesid hoovi- ja klassikaaslased.
Kui ma tulin aastal 2007 välja enda esimese romaaniga “Väikesed vanamehed”, siis küsis Doris Kareva: “Kas sa lastele pole mõelnud midagi kirjutada?”. Sealt jäigi mõte tiksuma. Enne praegust “Mina, Meg ja meie klass” olen kirjutanud ka noortenäidendi. See on ka VAT-teatris lavale jõudnud.
Minu laps õpib praegu kolmandas klassis. Kirjutamise ajal oli ta veel teise klassi õpilane. Algkooli lapsi on minu ümber väga palju. Näen neid hästi tihti ning kuulen nende lugusid. Tean, milline on nende kõnepruuk ja millised on neid huvitavad teemad.

Mis algkoolilapsi siis peale nuti- ja virtuaalilma huvitab?

Elan Keila servas, Mudaaugul metsatukas. Meie kandi lapsed küll ehitavad onni, mängivad jalgpalli ja kulli ning ööbivad suvel ka telgis. Nutivärk on rohkem talvine tegevus. Kui vähegi ilm kannatab, siis on lapsed pimedani väljas.

Enne lasteraamatut “Mina, Meg ja meie klass” oli sul kolm aastat kirjutamispausi. Millega vahepeal tegelesid? “Pildilt kukkujad” ilmus aastal 2016.

Oli jah selline pikem paus. Kogu aeg ei jõua. Toimetasin kirjastuses Pegasus teiste kirjutatut. Lasteraamat sai kirjutatud viimase aastaga. Ega raamatuid polegi tarvis massidena juurde trükkida. Pigem võiks neis olla ikka toredad lood.
Tegelikult meeldib mulle kirjutada näidendeid. Lavale on jõudnud neist neli. Sa näed, et tegelased hakkavad elama. Neile õmmeldakse kostüümid ning valmistakse etenduse lavakujundus. Aga ka värskelt ilmunud lasteraamatus on pildid väga tähtsad. Need joonistas kunstnik Andres Varustin. Pildid on hoogsad ja lõbusad.
Minategelane on Miia-Maria. Ta läheb teise klassi ega aimagi veel, et kohtub koolis uue tüdrukuga, kellest saab tema parim sõber. Kaugelt maalt saabunud Megiga leitakse vastused kõigile neile küsimustele. Raamatus on 16 lugu.

Seega on üks peategelane hoopis teise nahavärviga tüdruk?

Eesti tüdruku klassi tuleb üheksa-aastane must tüdruk Nigeeriast. Ja koos temaga saabub Eestisse terve pere. Oli ka korraks hirm, et äkki selle pärast ei osteta raamatut. Aga ma võin nende inimeste rahustuseks öelda, et ka nemad on täiesti tavalised inimesed. Nagu kõik teised. Raamatuga ongi väike mõte toetada seda, et laps on laps. Me kõik võime olla erinevad. Ja erinev on tegelikult lahe olla.
Minul on isegi üks peatükk, kus koos laulavad venelasest tänavamuusik, must Nigeeria tüdruk ja Eesti tüdruk. Ja Andres Varustin joonistas vahva pildi ka juurde.

Kuidas praegu vastuvõtt on?

Positiivne. Arvan, et enamusel Eesti inimestel pole teistsuguste lapstegelaste vastu mitte midagi. Saan aru, et lugejatele meeldib huumor ja sõbralik toon.

Kumb on lihtsam: kas ise kirjutada või teiste kirjutatut toimetada?

Ise luua on ikka kergem. Teiste tekste toimetada ning parandada on ehk keerulisem. Ma ise olen keelelise poolega väga nõudlik.

Kui kiirelt eristad grafomaania ning päris kirjanduse?
Eks kirjastuses peame selle üsna kähku eristama. Käsikirju saabub ju alatasa. Aga kui oled neid aastaid lugenud, siis saad paarikümne leheküljega aru: kas inimene valdab sõna ja lugu on olemas. Samas kui on äge idee ja toredad tegelased, siis saab ka keelelist poolt parandada.

Plaanid lähitulevikuks?
Mõtlesin, et peaks kirjutama rohkem novelle ja näidendeid. Ehk midagi lõbusamat. Tahaks kirjutada ka midagi veidi vanematele lastele. Ehk 6.–7. klassidele on plaanis krimka moodi raamat. See on ka hoogsam ning lõbusam.

Tiina Laanem ja ta looming

• Esimene romaan “Väikesed vanamehed” võitis romaanivõistluse. Järgmine suurem teos oli “Sidrunid ja siilid”. Veel on ta avaldanud novellikogu “Õnnelik jää” ning näidendeid.
• Romaan “Pildilt kukkujad” pälvis aastal 2017 Järvamaa Tammsaare preemia. On jõudnud ka näidendina Vanemuise teatri lavale.