Intervjuu ajal vaatab kirjanik Lea Jaanimaa oma Pirita kodu aknast välja ja ütleb: „Sügis on mu lemmikaastaaeg. Sellel aastaajal on palju pakkuda, alates värvidest, viljadest ja värskest õhust.“

Nagu väike laps teatab Lea siis, et tal tuleb varsti sünnipäev. Sel korral on see eriti oodatud, kuna ta tähistab seda koos oma käesoleval aastal ilmunud kolme romaaniga. Heldinult räägib ta, et esitleb neid oma juubelipäeval ja mainib uhkusega, et temaga koos on kirjanik (:)kivisildnik.

Kuidas leidsid tee kirjutamiseni?

Eeskätt olen ma olnud aktiivne lugeja. Juba noore neiuna avastasin, et lugedes saab astuda nagu filmi sisse, maailma, mis on palju põnevam kui tuttav keskkond. Ise hakkasin kirjutama 12 aastat tagasi. Selleni viisid mind pikad jalutuskäigud kelgukoer Mayaga. Neil retkedel oli aega ja mõtetel lendu.

Kui kirjastus Varrak minu esimesed käsikirjad vastu võttis ja raamatuteks vormis, sain julgust kirjutada aina uusi. Tänaseks on neid ilmunud üksteist, teiste seas on aukohal raamat Mayast, kes mind kirjutamise juurde jalutas.

Kuidas lood sinuni tulevad?

Lood tulevad erinevatel põhjustel. Üks on kindlasti igatsus külastada uuesti paiku, kus ise olen viibinud. Teine põhjus on vajadus millelegi mõelda, et tuleks hea uni. Just enne magamajäämist mõtlen ma välja sündmusi ja dialooge, ning hommikul ärgates panen need kirja.

Vahel satun hoogu ja lõpetan alles öö hakul. Neil puhkudel analüüsin und oodates tehtut ja mõtlen, kuidas lugu edasi hargneb. Inspiratsioonist üksi ei piisa. Kuna lugeja on sageli targem kui kirjutaja, peab olema ka teadmisi. Samuti peavad väljamõeldud lood olema veenvad.

Kirjutada on mul kõige lihtsam sedasi, et mõtlen välja tegelased ja nendele elud. Kehastun nendeks kordamööda ja pole vahet, mis soost või mis vanuses on parasjagu vaja olla.

Kirjutada on mul kõige lihtsam sedasi, et mõtlen välja tegelased ja nendele elud. Kehastun nendeks kordamööda ja pole vahet, mis soost või mis vanuses on parasjagu vaja olla. Olen ise loos sees. Tunnen rõõmu, kurbust, hirmu. Ma ei kirjuta enda elust, aga lasen lood läbi enese ja üht-teist haakub minu maailmast külge. Kuigi lood tulevad minu juurde kergelt, teen ma käsikirjadega palju tööd. Alles siis, kui saan samamoodi filmi sisse minna, kui teiste autorite teoseid lugedes, on lugu valmis saama raamatuks.

Kas Sinu lugudel on ka päriselu põhja?

Otseselt ma kellestki ei kirjuta. Ka ei kuula ma teiste inimeste jutustusi nende katsumustest või seiklustest. Maal sündinuna on mul lähedane suhe loodusega. Kuna näen oma mõtteid piltidena, ei ole vaja alati metsa minna. Mõtlen, kuidas hoian kätega pihlaka harudest kinni ja mul hakkab hea.

Vahel mulle meeldib sättida sündmusi oma sünnikohta Kesk-Eestisse. Käin sedasi läbi oma lapsepõlveradasid ja tunnen end õnnelikuna. Päriselust on raamat „Maya“ ja see on kirjutatud läbi koera silmade, nagu oleks tema ise olnud autor. Mulle meeldib reisida ja pole harvad need korrad, kui raamatute kangelased istuvad lennukisse, et kellegi jälgi ajada. Tavaliselt kriminaalsete sugemetega teostes. Üldiselt ma vägivalda ei kajasta, aga elu pole alati roosamannaline ja ma ei saa teisiti. Minu enda meelest on hea raamat see, mis paneb kaasa mõtlema ka läbi loetuna.

Mida teed siis, kui loovus on takerdunud ja mõtteid justkui on, aga n-ö vaim peale ei tule?

Viimaste aastate jooksul ma sellist aega ei tea. Pigem on indu juurde tulnud, aga põhjus on vast selles, et ma ei käi enam tööl ja mu mõtted on avatumad. Siiski oli mul tühimik, kui ma ei suutnud kirjutada ridagi. Minu pedagoogist ema oli mulle aastaid proovilugeja. Kuigi ootasin kriitikat, küsis ta alati, et kust see sul küll tuleb. Mina kehitasin vaid õlgu.

Paar aastat tagasi märtsis ta suri ja mul kadus usk endasse. Oma sünnipäeval mõtlesin, et esimest korda ei saa ma temalt õnnesoovi. Vaatasin sülearvutist pilte, kui ekraan hakkas vilkuma. Plinkis senikaua, kuni kaane kinni panin. Arvatavasti oli mingi tehniline põhjus, aga mulle andis see tõuke. Nii jõulise, et lood muudkui tulevad.

Läheneva halloween‘i ja 13 reedega seoses – kas oled ebausklik, usud maagiasse ja üleloomulikke jõude?

Ma ei ole selles mõttes ebausklik, et kardan tonti. Pigem olen veendunud, et mida peegeldad, seda saad ka tagasi. Ma olen sündinud novembris ja see aeg jääb hingedeaja perioodi. Ehk sel põhjusel tunnetan ma ümbritsevat eriti emotsionaalselt. Kes mind tunnevad, need teavad, et olen elus pidanud palju kokku puutuma leinaga. Kuna lugusid luues elan ma ise ka läbi kõik sündmused, siis reaalseid kaotusi ma ei kajasta. Samas on need päris surmad minu elu mõjutanud palju.

Ma saan nagu nõu ja abi ilma seda palumata. Minu pea pööratakse vajalikku suunda ja sammud juhitakse ümber nurga vahel nii jõuliselt, et olen lausa koperdanud. Võiks öelda, et hakkan ühte kohta minema, aga jõuan teise kohta. Mitte kohe ei saa ma aru, et õigesse kohta, aga siiani pole kuristikku kukkunud, kui ka äärele väga lähedal olen kõndinud. Seda siis nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.

Mida soovitad neile, kes alles plaanivad kirjutama hakata?

Soovitan algajatele kirjutajatele ainult ühte: kui soov on midagi kirja panna, siis tee seda. Kõikidele inimestele pole annet antud ja olgu need mõtted realistlikud või utoopilised, alati on kusagil keegi, kes just sinu mõtteid lugemiseks vajab. Leia jõudu ja enesekindlust jätkata alustatut ka peale tagasilööke. Ära heitu, kui kirjastused vastu ei võta – su lugu ei ole väärtusetu, sellega pead lihtsalt edasi töötama.

Iga uus lugemine ja täiendamine teeb asja paremaks. Kui sa juba sahtlisse oled vargsi loo kirjutanud, võta see välja ja hakka tööle. Päev, mil saad käes hoida trükilõhnalist enda kirjutatud raamatut, ei unune iial. Tea, et lugejad on rikkus, mida ei saa mõõta tollipulgaga ega kaaluda margapuuga.

Lea Jaanimaa sulest ilmunud raamatud

• „Tagurpidi valed“ (2011)
• „Tule eile meile“ (2012)
• „Kuidas, palun?“ (2013)
• „Äratundmishirm“ (2014)
• „Maya“ (2016)
• „Vikerkaare taga ja ees“ (2017)
• „Maya ja värvid“ (2018)
• „Jõulud juulis“ (2020)
• „Ära ütle midagi“ (2023)
• „Naabrivalve“ (2023)
• „Poolik kirss tordil“ (2023)